Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud ja sotsiaalse innovatsiooni teadur Dagmar Narusson. Dagmariga viis mind elu kokku eelmisel aastal, kui õppisin ühel tema kogukondade juhtimist käsitleval kursusel. Sain juba siis aru, et ma tahan kindlasti temaga koos kunagi podcasti teha. Minu jaoks olid erinevad kogukondade juhtimiseks ja arendamiseks rakendatavad meetodid põnevad ka organisatsioonide juhtimise vaatenurgast. Käesolevas episoodis räägimegi pikemalt avatud dialoogi meetodist, mille praktik ja entusiast Dagmar ise on. Lisaks avatud dialoogi meetodi tutvustamisele, põrgatame omavahel ka mõtteid, kuidas avatud dialoogi filosoofiat ja praktikat laiemalt organisatsioonide ja meeskodade kontekstis rakendada.
“Avatud dialoogis oodatakse ja soodustatakse polüfooniat. See tähendab, et luuakse keskkond, kus erinevad seisukohad asetatakse üksteise kõrvale ning kujuneb dialoogiline ruum, kus ühe teema või nähtuse osas saab kõrvuti eksisteerida palju erinevaid mõtteid, vaateid, kogemusi. Kui me nüüd laseme sellel polüfoonial kujuneda ühes ruumis, siis see tähendab seda, et põrkub väga palju erinevaid hääli, väga palju erinevaid kogemusi, väga palju erinevaid arvamusi. Tavaolukorras võiks arvamuste paljususe tagajärjeks olla see, et hakatakse omavahel võistlema ja seda päris ühte ja õiget tõde välja selgitama. Aga avatud dialoogis seda ei ole, ja selle järgi ei ole ka vajadust. Avatud dialoogis luuakse keskkond, kus on võimalik ükshaaval kõik erinevad vaated välja öelda, sest teatakse, et üks mõte asetatakse samaväärsena teise kõrvale. Jääb kõlama palju erinevaid vaateid, millest ükski ei ole teisest nö üle. See tingib ka selle, et dialoogilises mõtteruumis on turvaline olla vaadetega, millega näiteks mõni teine ruumis ei nõustu. Samal ajal ei ole kellelgi sundust oma vaateid muuta. Küll aga suureneb seeläbi üksteisemõistmine ja tolerantsus. Ja mis veelgi võimsam – avatud dialoogi käigus hakkavad inimesed mõistma ka iseennast paremini.” – Dagmar Narusson
Kuulake ikka …
