Käesolev episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult ootuste juhtimise teemal ning põrgatan mõtteid sellest, mida tähendab liikuda ootustel põhinevast elamisest südame järgi elamiseni.
“Olen oma coachingu praktikas näinud, kuidas inimesed on oma elu elanud keeruliseks tänu sellele, et nad on püüdlikult püüdnud vastata teiste inimeste ootustele või siis oodanud, et maailm toimiks vastavalt nende ootustele. Inimeste ootuste aimamine, väljendamine, tõlgendamine ja üldse ootuste juhtimine laiemalt – see on ülioluline teema selleks, et elus tunda ennast hästi. Mis on selle tagajärg, kui me kiivalt püüame kellegi teise ootuste järgi toimetada? Seal on kaks väga olulist tulemit: esiteks, ma kaotan iseenda ära. Ma ei oska enam küsida iseenda käest, mida mina päriselt vajan. Ma ei tunneta enam nii erksalt iseenda vajadusi. Kui ma piisavalt kaua keskendun kõigele sellele, mida minu ümber inimesed vajavad ja mida minu ümber maailm minult ootab, siis ma ühel hetkel ei saagi enam aru, mis see minu soov on. Mida mina ise päriselt elult tahan? Ma olen teatud mõttes iseendast eemaldunud või isegi võõrandunud. See aga tekitab inimestes kibestumist, tekitab passiiv-agressiivsust, tekitab mürgist iroonilisust ja sarkasmi – see on loo üks pool. Teine pool sellest loost seisneb aga selles, et me niikuinii kunagi ei suuda lõpuni ära aimata, mida teised inimesed meist ootavad. Isegi, kui me oleme ootustest teise poolega rääkinud, siis me ikkagi ei suuda 100% teise inimese soove ja vajadusi rahuldada. Ühel või teisel hetkel me paneme sellega mööda ja pigem sagedamini kui harva. Mis siis juhtub on see, et me kogu aeg otsime teise inimese heakskiitu, otsime teise inimese tunnustust meile ja kui seda siis ei tule, siis me oleme jälle õnnetud. Ehk kui jäägitult keskenduda ootustele, mida maailm mulle seab või mida ma iseenda peas olen arvanud, et maailm mulle seab, siis sellest mullist välja tulla õnneliku ja rahuloleva inimesena on üpris keeruline. Selleks, et oma elu tasakaalus hoida, et me üldse saaksime maailmale rohkem pakkuda, peame hakkama iseendalt aeg-ajalt küsima: mida ma siin ja praegu, sel hetkel ja just nüüd ise vajan?” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka …
