Käesolevas episoodis jagan jälle oma tähelepanekuid coachingu praktikast. Mõtisklen valjult selle üle, mida tähendab liikuda coachingu toel ellujäämisrežiimilt täiel rinnal elamise maailma.
“Reeglina on coachingusse pöörduvad inimesed enda jaoks üpris selgelt teadvustanud, milles ja kus nad oma elus muutust näha soovivad. Inimesed teavad päris hästi, mis on need teemad, mis neid täna ei rahulda ning mille lahendamine uuel tasemel tõstaks nende elukvaliteeti märkimisväärselt. See maailm on neil enda jaoks üpris hästi läbi seeditud ja selgeks mõeldud. Kus aga inimesed pahatihti kinni jäävad, on koht, kust oleks võimalik hakata looma uut tulevikunägemust. Kuna me oleme omaks võtnud teatud piiravad baasuskumused ja tõekspidamised nii iseenda, maailma kui ka teiste inimeste suhtes, mis hoiavad meid selles meelehärmi või frustratsiooni või rahulolematust tekitavas meeleseisundis, siis sellest väljumiseks on iseseisvalt üpris raske leida teed. Meil kõigil on mingid elu jooksul omaks võetud stoorid, lood, legendid nii elu enda, inimeste kui ka iseenda kohta, mis paljuski määravad ära, mil moel me maailma tõlgendame ja kuidas me käitume. Me ketrame oma peas iga päev sisekõnena lugematu hulk lugusid, millest enamus on korduvmõtted ning neist omakorda lõviosa pigem negatiivse ja piirava alatooniga. Iga kord, kui elu viskab meie teele teatud tüüpi olukordi või inimsuhteid, siis me reageerime vastavalt oma senistele tõekspidamistele ja maailma tõlgendamismustrile. Ja nii kaua kui me neid baasuskumusi ja tõekspidamisi ei sea küsimärgi alla, jääme me ikka ja jälle elule reageerima sarnase stiimul-reaktsioon mustriga. Nüüd, coachingu väärtus siinkohal peitubki selles, et me hakkame koos küsima võimsaid küsimusi, mis heas mõttes sunnivad või suunavad nii meis endis kui ka meie ümber toimuvat tõlgendama moel, mis võimaldaks meil omaks võtta alternatiivseid käitumismustreid. Me seame kahtluse alla oma senised lood, stoorid, legendid, mis on meid ja meie tegutsemisvabadust mingil kitsal rajal kinni hoidnud. Mulle meeldib mõelda sellest muutusest kui liikumisest ellujäämisrežiimilt täiel rinnal elamise maailma.” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka …
