Käesoleva episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult selle üle, kuidas coachingu toel kujundada (ümber) enesemääratlus, mis aitab elada täisväärtuslikku elu.
“Paljude meie jaoks on jäänud unistused – see soovitud tulevik, ihaldatud reaalsus – saavutamata seetõttu, et me oleme ise ennast defineerinud teatud moel. Ühelt poolt me toimetame siin elus viisil, mis ei paku alati meile rahuldust, me ei ole liiga õnnelikud sellega, mis meie elus toimub, me tahaks teatud asju muuta oma elus – ükskõik, mis elu valdkondi see ka siis ei puuduta. Ja me saame ka aru, et selleks, et oma ellu muutusi kutsuda, peame me hakkama oma käitumist muutma. Aga me jääme sellel muutuste teekonnal kinni sinna, et me oleme ise ennast määratlenud teatud piiravate uskumuste kaudu; me oleme alateadlikult iseendale sildi külge pannud, iseennast kitsasse kasti löönud, nö raami pannud. See on kõik see, mida me iseendale ütleme sisekõnena iseenda kohta. See puudutab seda, kuidas me iseennast tajume ja näeme, mis on see identiteet, mille me oleme ise endale loonud ning mis meid seeläbi ka hoiab selles kitsas elurütmis ja käitumismustris. Ja mis kõige olulisem – sellega oleme iseendalt ära võtnud ka võimaluse liikuda soovitud tuleviku suunas. Kui ma ütlen iseendale, et ma olen seda tüüpi inimene või määratlen ennast teatud isikuomaduste kaudu ning toimetan sellest tulenevalt teatud mulle omasel viisil, siis elan ma täpselt seda elu ja saavutan täpselt neid tulemusi, mis ongi kooskõlas minu enesepildiga. Nüüd, selleks, et sellest ahelast välja tulla, peame hakkama iseennast defineerima ja nägema teistmoodi. Sel hetkel, kui me hakkame tõsiselt küsima iseendalt, kas minu tänane enesemääratlus toetab mind elamaks täisväärtuslikku elu või mitte, avaneb meile tohutu võimaluste maailm luua iseendale soovitud tulevikku toetav mina-pilt.” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka …
