Minu seekordseks vestluskaaslaseks on tippsõudjast olümpiamedalist Allar Raja. Allar on sõudmisega tegelenud 1995. aastast ning oma ligemale 25-aastase sportlaskarjääri jooksul saavutanud lisaks Rio olümpiamängude pronksmedalile neljal korral ka Euroopa meistrivõistluste kuldmedali. Olen veendunud, et tippsport on (enese)juhtimisele hea metafoor ning Allari käest tahatsingi uurida, mida tuleb teha, et edu saaks harjumuseks.
“Kui me sportlastena paneme endale näiteks eesmärgiks tuua ära olümpiamängude kuldmedal. Ja see mõtteviis sinna taha kujuneb selliseks, et ma luban endal olla õnnelik ja rahul alles siis, kui ma saavutan selle kuldmedali. Et senikaua ma rassin tööd teha ja pingutan ninast veri väljas. Kuid sellega võib aga kaasneda see, et sa võtad kogu sellest protsessist naudingu välja. Jääb järele vaid selline rutiinne must töö, mida sa ei luba ega oska enam nautida enne, kui oled lõppeesmärgi saavutanud. Paradoksaalsel moel võib aga juhtuda see, et kui sa saavutadki siis selle kuldmedali ja arvad, et nüüd lõpuks oled kauaoodatud õnneseisundi saavutanud, siis tegelikult sinu õnnetase pikemas perspektiivis sellest ei muutu. Mul on varasemalt peale edukat võistlust korduvalt kogenud seda, et ma sõidan lennukiga võistluselt koju ja sees on täielik tühjus. Mis siis, et ma olin kellestki kaks sekki kiirem?! Kuid juba aastaid on minu mõtteviisis toimunud muutus. Ma annan alati oma hetke parima, iga treening annan endast parima ning ma oskan seda nautida. Ja sealjuures küsin endalt pidevalt, mida ma saan veel teha, et käituda kui olümpiavõitja. See muutis kogu protsessi mõnusaks. See on niisugune mõnus fulfillment tunne ja totaalselt täiesti erinev varasematest aastatest. Täna ma tõesti naudin sõudmist sellisel kujul.” – Allar Raja
Kuulake ikka …
