Minu seekordseks vestluskaaslaseks on mitme sõltuvusega elus edukalt toime tulnud teadliku muutuse kunsti praktiseerija Aigi Vahing. Aigi on lisaks oma ärijuhtimise alasele haridusele õppinud ka näitlemist. Ta on juhtinud telesaateid, näidelnud filmis, kirjutanud raamatuid ja teinud ajakirjaniku ning turundus- ja kommunikatsioonijuhi tööd. Viimased aastad on ta peaasjalikult tegelenud teadliku enesemuutmisega. Aigi on läbinud Ingvar Villido juhendamisel Teadliku Muutuse Kunsti kursused ning Babaji kriya jooga I ja II astme pühenduse Lilleorus. Sõltuvustest paranemisest on ta kirjutanud ka autobiograafilise romaani “Valik”. Täna on ta aktiivne Lilleoru kogukonna liige ning Teadliku Muutuse Kunsti kursuste läbiviija. Vestlus viib meid põnevale teekonnale eneseteadlikkuse- ja muutmise kunsti juurde. Aigiga räägimegi lähemalt töösõltuvusest – tema isiklikest kogemustest ja praktilistest avastustest, kuidas teadliku muutuse kunsti universaalsete tehnikate abil sõltuvusega toime tulla.
“Minu enda kogemuse põhjal võin öelda, et sõltuvuseks võib nimetada töötegemist sellest hetkest, mil töö hakkab tugeva pärssiva jõuna mõjutama inimese ülejäänud eluvaldkondi, sh tervist, lähisuhteid, emotsionaalset heaolu jne. Inimene ise võib töötegemist kogeda jätkuvalt positiivsena, kuid ülejäänud elu hakkab see aga ülemäära negatiivselt mõjutama; kirjanduslikult öeldes hakkavad majad ümberringi kokku varisema. Pahatihti inimene ise ei märkagi seda, vaid esmalt panevad seda tähele hoopis teised ümberolijad, nt arst, lähedased, kolleegid. Mul on endal olnud ületöötamise sõltuvus. Seda iseloomustab meeletu töörügamine, kus inimene võtab tohutult asju ette ja teeb endale töökoorma hästi suureks, mida ta ennastsalgavalt ja lakkamatult siis lahendada püüab. Ja kui nüüd vaadata selle inimese töötulemusi, siis need ei pruugi üldse olla proportsioonis selle tööle pühendatud aja ja energiaga. Ta teeb hästi palju tööd, kuid sageli vähetulemuslikult. Ka mul oli kunagi see helge unistus, et ma jõuan oma töödega lõpuks sinna to-do list’i lõppu. Ma tegin selleks tohutult jõupingutusi – iga päev tõusin enne kukke ja koitu ning läksin öösel magama, ise tõesti siiralt uskudes ja lootes, et ma jõuan sinna tööde lõppu. Seda aga ei juhtunudki. Küll aga jõudsin kahel korral sellisesse seisundisse, mida võib nimetada läbipõlemiseks. Esimesel korral olin omadega nii väsinud ja kurnatud, ja seda vaatamata sellele, kui palju ma parasjagu maganud või puhanud olin, et ma ei jaksanudki üldse enam tööd teha. See oli selline totaalne energiapuudus, millega organism andis märku, et ta ei ole nõus seda enam kaasa tegema. Sellest õppetunnist ma ei õppinud ja niipea, kui olin taastunud, panin sama hooga hiljem edasi. Kuid sellele järgnes siis juba märksa tõsisem signaal kehalt, mis väljendus tasakaaluhäiretes ja kerges iiveldustundes. Kui ma läksin näiteks arvuti taha tööd tegema, siis ma tundsin, et organism teeb piltlikult öeldes shut-down’i – ta lülitab enda välja läbi sellise kerge iiveldustunde. Seda kõike võtsin ma juba oluliselt tõsisemalt ja hakkasin teadlikult oma sõltuvusega tegelema.” – Aigi Vahing
Kuulake kindlasti …
