Alternatiivsed külmained. Mis need on, kus neid kasutatakse ja miks me peaksime nendest üldse midagi teadma? Maailm liigub aina enam ökoloogilisema toimimise, väiksema rohelise jalajälje suunas ja üks komponent selles jalajäljes on erinevad külmained, mis väga paljudeski meie elule vajalikes masinates ringi voolavad. Kõige lähemal on meie kodused külmikud, autode kliimaseadmed, soojuspumbad ja nii edasi.
Külmainete ajalugu läheb tagasi enam kui 100 aastat, kui hakati leiutama viise, kuidas erinevaid asju nii jahutada, et selleks ei ole vaja jääd, õue külmakraade ja nii edasi. Erinevatesse agregaatidesse – sealhulgas külmkapid – hakati otsima aineid, mis oleksid suure külmamahutavusega ja suudaksid jahutada toitu, vedelikke ja mida kõike veel. Esimesed katsetused näiteks looduslike gaasidega nagu CO2 viisid arusaamale, et on vaja alternatiive ja nii hakatigi kasutama freoone. Need ained aga viisid meid 1970datel olukorda, kus need ained olid atmosfääri paisatuna hakanud “sööma” ära planeeti kaitsvat osoonikihti. Vaja oli järjekordset alternatiivi, mis seda kahju ei teeks.
Nii hakati laborites töötama välja külmaaineid, mis ei lõhuks osoonikihti. Nendel uutel lahendustel on küljes aga teine viga: ohutud inimesele ja osoonile, kuid üsna jõulised globaalsele soojenemisele kaasaaitajad. Nii on neid F-gaase hakatud nüüd uuesti alternatiividega asendama: tagasi on jõutud täislooduslike aineteni nagu süsinikdioksiid, ammoniaak ja põlevad looduslikud gaasid. Miks? Sest vahepeal on materjaliteadus teinud läbi hüpped ja me saame neid aineid, mis vajavad suuremaid rõhke, nüüd turvaliselt kasutada.
Miks see peaks aga meile – inimestele tänavalt – korda minema? Väidetavalt on meie külmutusseadmetest lekkivad F-gaasid võivad tulevikus süüdi olla umbes 10% globaalsest soojenemisest. Uued alternatiivsed külmained suudavad selle protsendi viia aja jooksul alla ühe. Nii saame vähendada ohtu oma planeedile ja olla rohelisema maailmavaatega. Täna on ju juba nii, et Euroopa Liidus ei saagi osta uut külmikut ilma selleta, et selles oleks kasutatud külmaainena juba uusi alternatiive, hetkel siis põlevaid looduslikke gaase.
Kui soovite pikemalt ja lähemalt konkreetsete alternatiivsete külmaainete kohta lugeda, uurida nende kasutegureid ja füüsikalisi omadusi, siis saab seda teha Eesti Keskkonnauuringute Keskuse kodulehel – www.klab.ee/f-gaasid/alternatiivid/
Alternatiivsete külmaainete teemat on aga “Innovaatika” saates lahti rääkimas Eesti Keskkonnauuringute Keskuse spetsialist, soojusenergeetika insener Stanislav Štõkov. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.
Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile [email protected].
