Jaan Vahtra (23. mai 1882 – 27. jaanuar 1947) om innekõkkõ tunnõt ku kunstnik, a timä tähtsüs võro kiränikuna om niisamatõ suur. Päämädselt kirot tä mälehtüisi ja perimüslikke juttõ, a ka rahvanalandit ja publitsistikat. Vahtra looming and häste edesi timäaigsõ elo ni inemiisi loomust ja sündmüisi ni om väärt ja põnnõv matõrjal olõvidõ ja tulõvidõ põlvi jaos. Vahtra 140. sünnüaastapäävä puhul pand Helüait üles katõssa juttu timä loomingust – neli latsõpõlvõmälehtüst ja neli (muinas)juttu raamatist „Minu lapsepõlve kodud“ (1982), „Metsajärv“ (1982), „Valitud tööd. Mälestusi, vesteid, artikleid“ (1961) ja „Võrokiilne lugemik“ (1996). Üts jutt oll joba Vahtral võrokiilne, tõõsõ pandsõ ümbre Urmas Kalla (2022), kiä neo ka sisse lugi.
