Mis piirini on riigi proaktiivsus abimeetmete pakkumisel ja tagamisel vajalik ja õigustatud? Kus on õige tasakaal vanema otsustusõiguse (otsustusõigusesse sekkumise) ja laste abistamise (sh nt probleemide ennetamise eesmärgil) vahel? Kas ja kui kaugele peab riik minema olukorras, kus vanemad on erimeelsusel (nt kas riik peaks eos kõik peretoetused pooleks jagama)?
Arutelujuht: muusik Reigo Ahven
Osaleajd: Kristi Paron (Õiguskantsleri Büroo, laste õiguste osakonna vanemnõunik)
Ain Kaare (Tartu Ülikooli Kliinikum, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja)
Helmer Hallik (Häirekeskus, Lõuna keskuse juht)
Karina Lõhmus-Ein (Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus, vandeadvokaat)
Noorte esindaja (tbc.) Triin Sooäär (Lastekaitse Liidu noortekogu juht)
Arutelu korraldaja: Sotsiaalministeerium
