Andmete käitlemisel, kasutamisel ja analüüsimisel on tänapäeval kaks vastupidist suunitlust. Ühelt poolt koguneb andmeid (nii aktiivse tegevuse tulemusena kui ka enam-vähem passiivselt) aina rohkem, nende rakendamiseks kõikvõimalikeks analüüsideks on üha enam metoodilisi ja tehnoloogilisi võimalusi.
Teiselt poolt on andmed järjest rohkem rünnatavad, sellega tegelevad niihästi riiklikud struktuurid kui ka pisikelmid. Järjest uusi andmekaitse võimalusi mõeldakse välja. Muuhulgas on viimastel rahvaloendustel rakendatud andmekaitseliste piirangute tõttu mitmesuguseid andmete hägustamise meetodeid.
Kas see on mõistlik tegevus? Sarnaseid küsimusi on veel.
Kuidas sobib näiteks geeniuuringutele tuginev personaalmeditsiin kokku andmekaitseliste piirangutega? Kas ranged keelud ja piirangud tagavad selle, et kurjamid ei kasuta mobiilpositsioneerimise infot üksikisiku vastu?
Andmekaitse ja andmete analüüsimise, sh teadustegevuse vastuolu, mis on hõõgunud juba mitukümmend aastat alates andmekaitse kui institutsiooni rajamisest, vajab mõlemat poolt rahuldavat lahendust.
Arutelujuht: Meelis Käärik (TÜ matemaatik-statistika)
Arutelus osalejad: Ene-Margit Tiit (Tartu Ülikooli matemaatilise statistika
emeriitprofessor, Statistikaameti vanemmetoodik), Krista Fischer (Teadusnõukoja liige, Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor), Silja Elunurm (vandeadvokaat, Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik), Kristi Lehto (Statistikaameti juhtivmetoodik), Anto Aasa (Tartu Ülikooli inimgeograafia kaasprofessor)
Arutelu korraldaja: Tartu Ülikool, Statistikaamet
