Möödunud sajandi keskel töötasid USA-s “viis ungari teadlast – mu isa oli üks nendest –, keda kutsuti marslasteks. Räägitakse, et ühel õhtupoolikul istus väike seltskond Manhattani projektis osalenud teadlasi Los Alamoses ja jõi õlut. Üks neist küsis: “Millest see tuleb, et nii palju selle projektiga seotud geeniusi on pärit sellest väiksest riigist Ungarist, mida keegi ei suuda maakaardilt üles leida?” Mille peale keegi teine vastas: “Tegelikult ei ole nad üldse inimesed, vaid marslased, kes räägivad ungari keelt oma päritolu varjamiseks,” vastas möödunud sajandi ühe väljapaistvaima matemaatiku tütar Marina Whitman vastuseks küsimusele, miks tema autobiograafia [1] pealkiri on “Marslase tütar” [2].
Sarja 215. vestlusring oli pühendatud John von Neumannile. Jutt käis nagu ikka siia ja sinna, kuid jõudis lõpuks (83. minut) ikka paratamatult Manhattani projekti juurde tagasi. “See on mingis mõttes kõige huvitavam asi von Neumanni elukäigus,” kõneles Tanel Tammet. “Ta oli sellega väga lähedalt seotud. See, et ta promos väga iseäraliku supervõimetega inimesena nii radikaalseid samme, peaks olema meile kõigile oluliseks õppetunniks.”
Umbes tund aega varem (19. minut) ütles Tanel: “Von Neumann oli üks kõige jõhkramaid tuumapommisõjardeid, keda ma tean.” Pärast Teise maailmasõja lõppu survestas von Neumann Taneli sõnul USA poliitilis-militaarset establishmenti, et anda Nõukogude Liidule ennetav tuumalöök, “kuivõrd meil on hetkel rohkem rakette, siis tulistame nad kõik puruks”. Jaak juhtis sealsamas tähelepanu asjaolule, et von Neumanni jõhkrad ettepanekud lähtusid tema teaduslikest teooriatest, “küllap olid esmatulistamise ettepaneku taga tema mänguteoreetilised kaalutlused jne.”
“Üks asi, mis mulle silma paistab, on see,” jätkas Tanel (84. minut), “et kui von Neumanni oleks lastud otsustama, siis tema olekski enam-vähem kõik ära tapnud, keda vähegi sai. Need, kes seda tal teha ei lasknud, olid poliitikud.” Arvestades seda, et Kremli alustes koobastes tegutsevate maniakkide peas liikusid tõenäoliselt samasugused mõtted, tuleb äärmiselt imeks panna, et meil siin trammipeatused alles on.
Sellele tõsiasjale juhib mõjusal viisil tähelepanu Jordan Peterson klipis “Kaks võtit” [3]: “20 sajandi teisel poolel tulime paaril korral sõna otseses mõttes läbi nõelasilma. Meil oli lihtsalt roppu moodi õnne.”
“Nimetatud religioonid moodustavad „Philosophia perennise“ [4] vundamendi ning määravad Huxley [5] suhtumise teadusse, mis on tema poliitilise mõtte viies tähtis komponent. Teadus peab tema sõnul juhinduma „Philosophia perennises“ sõnastatud eetilistest tõekspidamistest. See peab suhtuma loodusesse lugupidavalt. Teadust pole vaja planeedi õhkulaskmiseks, vaid inimsoo toitmiseks. Reaal- ja ühiskonnateadlased peaksid looma tingimused, milles inimesed saaksid elada harmoonias oma keskkonna ja teiste liikidega,” toetab Petersoni Aldous Huxley Zürichi keskuse [6] kuraator Robin Hull Tähenduse teejuhtide 36. numbrile antud intervjuus “Amfiibi haridus” [7], mis oli pühendatud Aldous Huxley poliitilistele vaadetele.
Head uudistamist!
H.
———————————————
[1] www.amazon.com/Martians-Daugh…
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.