“Niisuguse arusaama juures ei saa me enam karistamatult langetada metsi ja kuivendada soid, rajada jõgedele paise ja killustada ökosüsteeme maanteedega, rajada kaevandusi ja puurida gaasikaeve. Kogid [Põhja-Kolumbias elav indiaanihõim, H.] ütlevad, et niimoodi tegutsemine kahjustab tervet looduse keha, samamoodi nagu see, kui raiuda inimesel maha mõni jäse või eemaldada mõni elund. Kõigi heaolu sõltub igaühe heaolust. Me ei saa langetada üht metsa siin ja istutada teist metsa seal, öeldes endale süsihappegaasi netokoguse arvutuse abil rahustuseks, et me ei ole mingit kahju tekitanud. Kuidas me teame, et me ei eemaldanud mõnd elundit? Kuidas me teame, et me ei ole hävitanud seda, mida kogid kutsuvad esuana’ks – otsustavaks sõlmeks loodust toestavas mustas ühendusniidis. Kuidas me teame, et me ei hävitanud püha puud, mida kogid kutsuvad “liigi isaks”, millest kogu liik sõltub?” kirjutab Charles Eisenstein [1] raamatus “Kliima: uus lugu” [2], mis ilmus poolteist aastat tagasi nii Swedbanki kui Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas.
“Süsinikutriangel on suitsukate põhiprobleemi varjamiseks,” loen ma oma märkmetest Tähenduse teejuhtide 202. vestlusringist Indrek Vainu [3] ja Madis Vasseriga [4], mille üheks lähtekohaks oligi Eisensteini eespool nimetatud raamat. Мa kirjutasin sellest jutuajamisest välja terve pinutäie enda jaoks uusi nimesid ja teoseid. Eelkõige jäid kõrva: 1) Jem Bendell “Deep Adaptation” [5]; 2) William Catton “Overshoot: The Ecological Basis of Revolutionary Change”; [6] 3) Michael Huesemann “Techno-Fix: Why Technology Won’t Save Us or the Environment” [7]; 4) Derrick Jensen, “Bright Green Lies: How the Environmental Movement Lost Its Way and What We Can Do About It (Politics of the Living)” [8]; 5) A. J. Friedemann “When Trucks Stop Running: Energy and the Future of Transportation (SpringerBriefs in Energy)” [9]; 6) Ugo Bardi “Before the Collapse: A Guide to the Other Side of Growth” [10]; 7) John Michael Greer “Collapse Now and Avoid the Rush: The Best of The Archdruid Report” [11].
Vestluse lõpus tsiteerisin ma kokkuvõtteks enda suurt lemmikut USA süvaökoloogi David Abramit [12]: “Kui me aga tõesti tunneme, et maailm sõltub meist ja meie tähelepanust, meie tänusõnadest ja kiidulaulust, siis omandab see juba teistsuguse tähenduse. Sellisel juhul on meil raske jõele tamm ehitada või metsad maha raiuda, sest me mõistame, et me peame tegutsema ja kõnelema nii, et me saavutaksime meid ümbritseva maailmaga parema kooskõla. See on väga erinev meelelaad ja selle meelelaadi süvakihid on tõepoolest poeetilised. Nendest saab vaid laulda ja luuletada. Ma ei räägi siin aga luuleraamatutest, riiulinurgale unustatud antoloogiatest, vaid elavast poeesiast. Me peame endale tunnistama oma animaalset kehalikkust, me ei ole kehatud vaimud, vaid kahe jala ja kahe käega füüsilised olendid. See tõsiasi peaks kajastuma ka meie kõnes. Me peaks hoiduma teoreetilisest ja abstraktsest žargoonist – keelest, mis on kaotanud igasuguse kontakti maaga, nii et selle juurtelt on langenud viimasedki liiva- ja mullaterad.
Kahjuks on selle mandri ülikoolides asjad liikunud just vastupidises suunas” [13].
Kahju tõesti.
Head uudistamist!
H.
—————————————
[1] youtu.be/rqkWaHpeIFI?si=TbI9f…
[2] www.apollo.ee/en/kliima.html
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.
