Käesolev episood on järjekordne sooloepisood ning jätk minu coachingust inspireeritud mõtiskluste seeriale. Teemaks on seekord meie võimekus tunnetest tulvil olukordades iseendaks jääda ning vaatamata situatsiooni pingelisusele käituda siiski oma väärtushinnangutele ja põhimõtetele vastavalt. Episoodis mõtisklengi valjult, kuidas tulla toime nn amügdala kaaperdamisega.
“Kujutage ette kõrgete panustega, löögi all olevate enesehinnangutega ja emotsioonidest tulvil keerulist olukorda. Mis toimub sel hetkel meiega ajutöö tasandil? Tavaolukorras töötleb peaaju väliseid stiimuleid nii, et laseb ajutüvel ehk reptiilsel ajul suunata sensoorset infot ajukoorele ehk mõtlevale ajule; järgnevalt suunab ajukoor signaali mandeltuumale ehk amügdalale ehk meie emotsionaalsele ajule sobiva emotsionaalse reaktsiooni ja käitumusliku vastuse kujundamiseks. Kui aga tajutakse olukorras ohtu, siis võib reptiilne aju anda signaali otse mandeltuumale, jättes mõtleva aju sellest ringlusest välja, mille tulemusena emotsioonid sunnivad meid kohe tegutsema ilma nö järele mõtlemata. Daniel Goleman nimetab seda amügdala kaaperdamiseks. Kui amügdala saab ohusignaali, reageerib see reeglina ebaratsionaalselt ja destruktiivselt. Tajutud kriisiolukorras on meil kolm baasilist käitumisviisi: võitle, põgene või tardu. Inimestena on meil aga võimalik ennast treenida selleks, et ära tunda ja kasutada neid millisekundeid (ca 0.25 sek), mille jooksul on võimalik vabaneda impulsiivsele käitumisele viivast tundereaktsioonist. Tundepuhangu saabudes on võimalik teadlikult pärssida harjumuspärast automaatset reaktsiooni ning anda endale hoopis võimalus valida oma väärtustele ja uskumustele vastav käitumisvaste.” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka …
