Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” 44. osa külaliseks on kommunikatsiooniekspert ja spordiajakirjanik, endine kergejõustiklane ja Gerd Kanteri abimees Raul Rebane.
Järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav Rebane elab tänaseni kiiret ja põnevat elu, mistõttu pole ime, et vestlus saatejuht Karl Rinaldoga ei piirdu üksnes kergejõustikuga, vaid hõlmab teemadest ka näiteks infosõda, Eesti spordiajakirjanduses toimunud muutusi ja seni avalikkuses rääkimata seiku Moskva olümpiast.
“Ma ei oska öelda, milline võiks olla täna spordiajakirjaniku eesmärk. Meeldida rahvale? Tuua inimesteni info? Võidelda oma ala imago eest? Näiteks Toomas Uba tegi omal ajal reportaažides seda, mida tänapäeval teha ei tohiks. Tema jaoks polnud kõige tähtsam lugu ega televisioon, vaid sportlane. Ta oli alati sportlaste poolel, ta oli spordi esindaja televisioonis. Ta kaitses sportlasi pea eranditult ja sportlased tunnetasid seda. Seepärast jäi ta ka klassikuks. Kaasaja ajakirjanduse põhimõtetega selline stiil kokku ei lähe, kuid see ei tähenda, et seda minu hinnangul teha ei tohiks,” arutleb Rebane.
Vähesed teavad, et nooruses pikakasvulise kergejõustiklasena TSIK-i õppima pääsenud ja hiljem Tartu ülikoolis ajakirjanik-toimetaja õpingud lõpetanud Rebane töötas 1980. aasta Moskva olümpial vastutusrikkas ametis.
“Ma olin ametlikult teles kergejõustikuprogrammi toimetaja, aga sisuliselt tegin režissööri tööd, sest režissöör ei jaganud kergejõustikust väga palju. Tegin režiid – andsin assistendile käsklusi, millal ja mida kergejõustikus filmida ning milleks valmis olla,” meenutab Rebane, kes peatub saates ka olümpiaga seotud vastuolulistel seikadel.
Gerd Kanteriga sattus Rebane kokku 2000. aastal puhtjuhuslikult. “Ma olin tõmmanud spordile kriipsu peale. Ma polnud Eestis käinud aastaid ühelgi võistlusel kohapeal, sest vihkasin fundamentaalselt dopingut. Süüdistasin isegi ennast, et liiga hilja, 1994. aastal, lahkusin ETV sporditoimetusest. Ütlesin, et ma ei sea oma tulevikku valdkonnaga, kus edu on seotud pettustega. Olin Nõukogude ajal näinud seda dopingu värki. Elus oli muid huvitavaid asju palju,” ütleb ta.
“Aga siis, 2000. aastal, nägin ma TSIK-i staadionil juhuslikult kaht hullu – Gerdi, kellest ma midagi varem kuulnud polnud, ja tema isa,” jätkab Rebane. “Üks tahtis hirmus kaugele heita ja teine tahtis kõvasti õpetada, aga kumbki ei osanud suurt midagi. See oli nii veider. Aga Gerdi meeletu tahtmine ja kummaline kirg heita kaugele – tundsin siirast kadestust, sest minul endal kergejõustikus sellist asja polnud. Ta jäi mulle seetõttu meelde ja mäletan, et ütlesin samal õhtul isegi naisele, et kohtasin staadionil erilist kuju. Ja kui ma nägin Gerdi nädal aega hiljem Tõnismäel, siis mõtlesin hetke ja otsustasin – okei, ma lähen temaga rääkima. Sealt hakkas kõik pihta.”
Saates räägib Rebane 11 tiitlivõistluste medalit võitnud Kanteri kõrval ka Eesti praegustest säravamatest kergejõustiklastest ning ütleb, kellel tema hinnangul on neist suurim šanss võita olümpiakuld.
