Tähenduse teejuhtide 22. numbris oli mul intervjuu inglise kirjaniku ja luuletaja Paul Kingsnorthiga [1]. Lugu kandis pealkirja “Stsientism ja seks” ning toetus suures osas Kingsnorthi kevadel ilmunud artiklile “Mida Progress tahab” [2].
Kutsusin selle hooaja teise saatesse Mikael Raihhelgauzi ja Andres Reimanni, et Kingsnorthi ideede üle edasi arutada. Mikael on varem osalenud kahes saates: #39 “Matteuse printsiip” (koos Mihkel Kunnusega) [3] ja “Tähelepanekuid tärpentiinist” (koos Mihhail Lotmaniga) [4]. Andres oli külas esimest korda.
Huvitaval kombel algas ja lõppes see vestlus viidetega Leonard Cohenile [5]. 6. minutil tuli jutuks “The Future” [6] ja 124. minutil “Anthem” [7], vahepeal said märkmikusse kirja sellised nimed: Valeri Brjussov, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Carl Schmitt, Tom Holland (“Dominion”), Raymond Geuss (“Not thinking like a liberal”), John Rawls, Martin Heidegger, Eva Piirimäe [8] ja Stanley Hauerwas [9]. Päris lõpus (110. minut) esitas Mikael Kingsnorthi tuules väga olulise küsimuse: “Kus on see keskkond, kus me puutume kokku nende inimestega, kellel pole elus nii hästi läinud?” “Minu isiklik kogemus on selline, et ma puutun oma koguduses kokku inimestega, kelle probleemid erinevad väga tugevalt minu omadest, kelle kogemus erineb väga minu omast. Me õpime kõik koos selles kogukonnas üksteisest hoolima, üksteist aktsepteerima, üksteise muresid kuulama. Vaatamata kõigile nendele erimeelsustele, mis meil on väljaspool seda kogukonda,” jätkas ta samas.
Kuulmiseni!
H.
———————————
[1] teejuhid.postimees.ee/7587055…
[2] paulkingsnorth.substack.com/p…
[3] www.youtube.com/watch?v=mnkZi…
