Friedrich Nietzschest oleme sel hooajal rääkinud varem koguni kolmel korral. Vahetu tõuke selleks andis Richard Tarnase [1] külalisloeng James Hillmanile pühendatud kursusel “Hinge kood” [2]. “Süvapsühholoogia – mille poole ma nüüd pöördun – kerkis esile 19. sajandi viimastel aastakümnetel, pisut hiljem kui eelpool kirjeldatud eksperimentaalne kartesiaanlik psühholoogia. See kasvab mõnes mõttes välja kunstnike ja sisemaailma vastu huvi tundvate filosoofide loomingust. Kõige olulisem on siin Friedrich Nietzsche, keda võib pidada süvapsühholoogia ristiisaks. Ta sukeldus sügavale oma sisemusse ja naasis sealt paljude väärtuslike taipamiste ja äratundmistega,” ütles Tarnas oma külalisloengus.
Kolmes eelnevas saates on mu stuudiokülalised olnud Mihkel Kunnus ja Jaanus Sooväli. 131. vestlusringis “Apolloni ja Dionysose vahel” [3] rääkisime nendega Nietzsche esimesest raamatust “Tragöödia sünd”. 148. saates “Friedrich, Jordan ja moirad” [4] võtsime jututks Nietzsche mõju Jordan Petersonile. 152. jutuajamises “Ihade hämar keldrisopp” [5] oli fookus pigem süvapsühholoogial kui Nietzschel endal, aga sellisena oli see saade oluline ettevalmistus vestlusele “Süvapsühholoogia ristiisa”, kus Jaanusele ja Mihklile lisandus Siim Lill.
Head uudistamist!
H.
—————————————
[1] www.youtube.com/playlist?list…
[2] www.youtube.com/watch?v=kxSJP…
[3] www.youtube.com/watch?v=srqNy…