Mõni kuu tagasi murdsin üsna rumalalt-õnnetult käe – proovisin võimlemispallil püsti seistes tasakaalu hoida ja prantsatasin sealt nagu viis kopikat maha. Otse küünarnukile – ai! EMO-s sain diagnoosiks küünarluumurru ning vihjati, et tegelikult läks isegi hästi. Halvemal juhul oleksin vajanud operatsiooni. Käsi pandi õlavarrest randmeni kipsi, patsutati seljale ja öeldi, et paari nädala pärast võta kips maha ja kaheksa nädalat ära raskusi tõsta. Paari nädala pärast aga selgus röntgenpildilt, et luu pole veel kokku kasvanud. Ja ka nelja nädala pärast polnud luu veel kokku kasvanud! Raske juhtum! Liikuva jäseme taastumisel – põlve, küünarnuki, õla jne – on kõige suuremaks ohuks selle jäigastumine. Nii ütles mulle Google. Pärast ei lähe käsi enam lihtsalt sirgeks ega paindu täielikult kokku. Ka perearst soovitas kätt vaikselt liigutama hakata, ehkki kandsin edasi ortoosi, mis nägi välja kui robotkäsi.
Et paranemisprotsessi kiirendada, broneerisin aja taastusraviarstile. Umbes kuueminutiline kohtumine läks aga oodatust rabedamalt – arst soovitas mul kätt vähemalt kuu aega veel ortoosis paigal hoida. Kui üldiselt soovitatakse liikuva koha murdu fikseerituna hoida 2–3 nädalat, siis antud taastusravispetsialist käskis kätt liikumatuna hoida 8 nädalat.
Pärides liikuvuse ja jäigastumisohu kohta, karjus vanem härra mulle tatti pritsides näkku ja ähvardas invaliidistumisega, kui ma tema juhiseid ei järgi.
Noh, pisut ebaviisakas suhtlusviis, aga see-selleks, mõtlesin. Vanakooli mees. Ikkagi oma ala spetsialist – konkreetselt vigastustest taastumisele pühendunud arst. Muidugi kuulad, kui nii karmide tagajärgedega ähvardatakse. Aga tegelikult … tegelikult oleks liikumisega pidanud alustama oluliselt varem.
Õnneks jõudsin lõpuks füsioterapeudi juurde, kellega tuli üsna jäigaks muutunud käsi sõna otseses mõttes lahti murda. Tänaseks on käsi täielikult taastunud ja seda paljuski tänu Jörgen Puisile, kes käis saates “Eesti eso” füsioteraapiast lähemalt rääkimas.
