Käesolev episood on üle tüki aja jälle minu sooloepisood ning jätk coachingust inspireeritud mõtiskluste seeriale. Teemaks on seekord ‘turvaline ebakindlus’. Kuigi meile kõigile on turvatunne oluline ja me soovime elada maailmas, kus nö baaskindlustunne oleks tagatud, talub osa inimesi ebamäärasust ja ebakindlust vähem kui teised. Ebamäärasust on raskem taluda reeglina neil, kes juba loomuomaselt vajavad rohkem reegleid, korda, süsteemsust, et elus hästi toime tulla. Samuti ei sobi ebamäärasus kõrge neurootilisusega inimestele. Arvestama peab sellega, et ebakindlustunnet ja ebamäärasust täielikult kaotada pole võimalik, kuid iga inimene saab ebakindlusega seotud toimetulekut endas kasvatada. Episoodis mõtisklen valjult, kuidas mõista sellist nähtust nagu turvaline ebakindlus, miks see täna nii oluline on ja kuidas seda toimetulekuks ja enesetoetuseks ülivajalikku meeleseisundit iseendas kasvatada.
“Kõik me võime unistada maailmast, kus valitseb stabiilsus, kindlus, lihtsus ja selgus. Reaalsus on aga see, et tänapäeva maailma iseloomustavad pigem märksõnad nagu ebastabiilne, ebakindel, keeruline ja mitmetähenduslik. Kuidas sellises maailmas aga inimesena, kes vajab turvatunnet, toime tulla? Mida rohkem on ebamäärasust ja ebakindlust, seda rohkem inimene januneb ka olukorra üle kontrolli järele. Ja kui ebakindlust tajutakse veel ohtlikuna, siis ei jäeta seda mitte rahule, vaid hakatakse üha rohkem janunema suurema kontrolli järele. Kahjuks on inimpsüühika üles ehitatud nii, et ebakindlustunnet ja ärevust kontrolli kaudu ‘ära ajades’ loome hoopis soodsad tingimused ärevuse süvenemiseks. Varem või hiljem jõuame punkti, kus tajume, et ei jõua enam nii suurt ebamäärasust kontrollida. Seda kõike on liiga palju. Ärevus kasvab nii suureks, et see heas mõttes sunnib olukorrale alistuma. Ma usun, et see on see hetk, kui ei jää muud üle kui hakata, tänu ümbritsevale ebakindlusele ja ebamäärasusele, uskuma iseendasse ja elusse mingil täiesti uuel tasemel. See on see koht, kus on vaja nö minna läbi selle ebakindluse, kasvatades usaldust maailma ja iseenda vastu. Turvaline ebakindlus ehk ongi see meeleseisund, kus meil on ühelt poolt piisavalt enesetoetust, et jääda ka endaks olles silmitsi välismaailma hullusega ning samal ajal teisalt säilitada ka võime siiski oma lokaalses mõjuulatusringis võtta ette samme, mis aitaksid olukorraga edukalt kohaneda ja toime tulla.” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka …
