Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti rahvusballeti juht Linnar Looris. Ta on sündinud Viljandis, õppinud Tallinna Balletikoolis, tantsinud Estonia balletisolistina, samuti hooaja Birminghamis ja pärast seda pikalt Houstoni Balletis esitantsijana. Nüüd aga on Linnar viimased paar aastat töötanud Estonia teatris rahvusballeti juhi ametis. Kutsusin Linnari oma podcasti, et rääkida temaga juhiks kujunemise teekonnast. Minu jaoks oli jutuajamine seda põnevam, et tegemist on täiesti omanäolise valdkonna ja sealse loovmeeskonna juhtimisega.
“Meil on balletis nii lühikesed eesmärgid kui ka pikad eesmärgid. Meie lühike eesmärk on alati iga järgmine etendus. Kui spordivõistlustel sa valmistud, kas siis Euroopa meistrivõistlusteks, maailmameistrivõistlusteks või olümpiamängudeks – need on ikkagi pigem sellised suurvõistlused –, siis meil balletis on fookus pigem iganädalastel etendustel, mis ongi meie jooksvad eesmärgid. Iga etenduse tahame välja tantsida võimalikult tipptasemel, võimalikult kvaliteetselt, pakkudes publikule parimat tantsuelamust. Ja meie pikk eesmärk on see, et me järjepidevalt areneksime edasi, et Eesti rahvusballett – selle tase, repertuaar, tantsijad, laiemalt kogu balletti institutsioon tervikuna – areneks edasi. Tantsus nagu ei olegi käegakatsutavat lõpptulemust, see on pikk mäng, mingis mõttes nagu tulemuseta mäng. See teeb ka selle valdkonna eriliseks. Kui sa tantsisid oma etenduse ära, siis sellega ei ole veel midagi lõppenud. See ei ole läbi, see ratas käib edasi. Ja selles mõttes on loomingulises kollektiivis raskem; meie jaoks ei olegi sellist tunnet, et nüüd läksin üle finišijoone ja oh nüüd ongi kõik. See töö, see ratas keerlebki kogu aeg lakkamatult. Minu eesmärk juhina ongi, et Eesti rahvusballett oleks kõrgel tasemel, et me saaksime oma publikule pakkuda võimalikult head balletielamust siin Eestis. Meie Eesti publik väärib seda. Ja juhina on minu jaoks väga tähtis just see pikk mäng, need pikaajalised eesmärgid, jätkusuutlikkus.” – Linnar Looris
Kuulake ikka …