“Ma olin oma karjääri alugses väga tagasihoidlik. Mul puudus loomupärane julgus emotsionaalseks avatuseks. Avanemine artistina võttis aega. Mus endas olid küll kõik tunded olemas, aga minu emotsionaalne väljendus ei jõudnud vaatajani. Ja ma elasin alguses seda väga üle, kui repetiitor või loominguline juht ütlesid, et tehniliselt on kõik väga hästi, aga tunderikkusest jääb puudu. Arusaamatus — kuidas see saab võimalik olla, kui sisimas ise kõiki tundeid tundsin? — haavas valusalt.
Hiljem, ei teagi täpselt mis põhjusel, kas seoses täiskasvanumaks saamise või ühe loomingulise juhi juhendamisviisiga, hakkasin iseenesest teistmoodi tundma. Korraga avastasin vabaduse,” räägib Age Oks oma möödunud aastal ilmunud kaunis elulooraamatus “Liblikalend” [1].
Tähenduse teejuhtide 108. vestlusringis oli mul Age kõrval stuudios ka teine endine balletitantsija Robert Arold. Kahe artisti karjäärid olid paljuski erinevad, aga milleski ka sarnased. Tänases vestluses käis jutt ära mitmes kohas, ent lõpuks triivisime ikkagi kuidagi vabaduse juurde tagasi.
Mulle endale haakub see jutuajamine kõige rohkem vast 70. saatega “Noodi kvaliteet” [2], kus mu saatekülalisteks olid Robert Jürjendal ja Aleksei Saks.
Head kuulamist!
H.
————————————
[1] www.apollo.ee/liblikalend.html
[2] www.youtube.com/watch?v=u0g-LAtpN9o&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=70
