1936. aastal laulsid uuele põhiseadusele pühendatud pidulikule koosolekule saabunud Magnitogorski metallurgiakombinaadi bossid ja nende kutsutud külalised ürituse alustuseks üheskoos “Internatsionaali”. “Kui nimetati koosoleku presiidiumisse auliikmetena valitud riigi tippjuhtide nimesid, tõusid kõik püsti ning lasksid valla tormilised ovatsioonid,” kirjutab Princetoni ajaloolane Stephen Kotkin oma suurepärases raamatus “Magnetmägi”*, “üks kõneleja teise järel tervitas uut konstitutsiooni ja uue ajastu algust. Lõpetuseks koostas pleenum pöördumise Stalini poole, milles koosviibimisest osalejad kinnitasid tunderõhuliselt, et “nad ei suuda sõnades väljendada kogu oma armastust suure juhi vastu” ja väljendasid oma valmisolekut “vaenlasele vastu astuda”. Taolise absoluutse lojaalsuse tõotuse andnud ametiisikud ei teadnud siis veel, et tegelikult osutusid vaenlasteks nemad ise.”
Möödunud aasta lõpus kutsusin ma “Tähenduse teejuhtide” stuudiosse oma sõbra Andreas Veispaki ja kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi. Rääkisime kaks tundi Stalinist ja tema teokraatiast. Lähtekohaks oli Kotkini eelnimetatud teos. Minu arvates on tegemist sarja ühe kõige huvitavama vestlusega.
Hardo
