lmar Vene kirjutab kohe oma raamatu “Pahustumine ehk Uusaja olemus” alguses nii: “Keskaja lõpupoole jõuti lõpetatud, püramiidliku maailmapildini: tipus trooniv jumalus läbib määrajana kuni mullani, alumisima ja raskeima elemendini välja, kõike hierarhilises korraldatuses allapoole jäävat. Uusaeg algab äratundmisest, et terviklus, mille loomisel alustatakse kõikemääravast ülimsusest, on kõigest sõnalise konstruktsiooni väärtusega; pole tõepoolest raske jõuda lõpetatuseni, kui iga hetk saab viidata kõike seletavale ülemjõule, olgu see pealegi inimmõistusele lähenematu. Iseseisvunud inimene arvab põhjendatult, et tõelise maailmapildi kujundamisel peab alustama alt; ja saavutatuks võib sihi lugeda siis, kui inimmõistus on sunnitud lõpuks, olles tõusnud aste-astmelt kõrgemale, kõike korraldavat ülimsust tunnistama. Seni tagajärjetu püüdlus, mida võiks piltlikult võrrelda Paabeli torni ehitamisega, on suunanud kogu uusaega.”
Küünlakuu viimasel päeval kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse külla oma sõbra Mihkel Kunnuse ja möödunud aastal Sirbi laureaadiks valitud Mikael Raihhelgauzi. Meie vestlus tõukuski ülaltoodud Ilmar Vene tsitaadist. Sealt jõudsime edasi ilmaliku kristluse kõikvõimalike sektideni, jõudsime rääkida hierarhiatest, võrdsusest, Paretost, Iiobist ja paljust muust. Verbaalne paljude käänakutega uitamine lõppes Ketsemani aias, kus mujal?
H.
