Stepan Trofimovitš Verhovenski on üks Fjodor Dostojevski romaani “Kurjad vaimud” kesksetest tegelastest. “Rafineeritud ja üllameelne intellektuaal aitab pahaaimamatult kaasa nihilistlike suundumuste kasvule, mida esindavad romaanis Stepan Trofimovitši poeg Pjotr ja endine õpilane Nikolai Stavrogin, kes üheskoos tõukavad kohaliku sootsiumi kollapsi äärele,” kirjutatakse ühes romaanile pühendatud loendamatutest arvustustest.
“Ma just mõtlesin selle sõnapaari [Verhovenski lapsed, H.] teisest aspektist,” ütleb Raul Sööt meie vestluse 72. minutil, “võib-olla õnnestuks seda mõistet laiendada kogu romaani tegevustikule. Verhovenski lapsed ei ole üksnes need mõned inimesed, kes seal vastavat moodi käituvad. Mingis mõttes võid sa vaadata Verhovenskit kui teatud mõtteviisi. Ta on ju sümbol, selline pinnapealne, liberaalne, pillav, reaalsusest irdunud, võõrsõnadega edvistav, uuenduslikke ideid fetišeeriv… Tema lasteks ongi ju tegelikult seesama revolutsioon, see häving.”
Dostojevski 1872. aastal valminud romaani peetakse mitte üksnes Vene revolutsiooni prohvetlikuks ettekuulutuseks, vaid ka selle eestvedajate psüühiliste tõukejõudude nõtkeks kirjelduseks. Nagu ütleb Jordan Peterson ühes siinsamas varem avaldatud klipis*: “On õõvastav lugeda “Kurje vaime” (või “Sortse”, nagu selle pealkirja on samuti tõlgitud) ja seejärel Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi”, sest esimese puhul on tegemist ilukirjanduse ja ettekuulutusega ja teise puhul sedastusega: näete siis, asjad läksid täpselt nii, nagu Dostojevski ütles, et nad lähevad, ja läksid nii just nendel samadel põhjustel.”*
Ühesõnaga, “Kurjad vaimud” on jätkuvalt aktuaalsed ja seetõttu saidki Raul ja Mihkel saatesse kutsutud.
H.
