“Täna defineerib “Lääs” ennast liberaalse demokraatia ja inimõiguste kategooriates. Sellega tahetakse anda mõista, et eelmise sajandi totalitaarsed liikumised olid Läänele võõrad, kummatigi puhusid need liikumised elu sisse just mõnedele kõige olulisematele läänelikele traditsioonidele. Kui “Läänt” midagi defineerib, siis on selleks püüdlus lunastuse poole veel selles maailmas. Lääne tsivilisatsiooni eristab teistest selle ajalooline teleoloogia – usk sellesse, et ajalool on oma seesmine sihtpunkt või eesmärk,” kirjutas Briti poliitikafilosoof John Gray oma “Mustas missas”, millele oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 14. saade*.
Et Gray eelnimetatud raamatu alapealkiri oli “Apokalüptiline religioon ja utoopia surm”, siis kutsusin ma 22. märtsil EBS-i stuudiosse kaks teoloogi – Toivo Pilli ja Joosep Tammo – ning vestlesin nendega ligi kaks tundi “viimsetest asjadest”: apokalüpsisest, selle ootusest ning viimasega kaasas käivatest poliitilistest hoiakutest ja suundumustest.
Sealt kandus vestlus veel üsna mitmesse kõrvaltänavasse, protsessiteoloogiast ja paastust Teilhard de Chardini. Kõige ajakohasemana jäid kõrva vast Toivo Pilli sõnad: “Kriisiolukordades on üheks kriitiliseks momendiks ilmselt ikkagi alandlikkus kuulata erinevaid hääli ja mitte kapseldada vastuseid ainult ühte kohta” (vestluse 86. minut).
Lõpetuseks tahaks kuulajate tähelepanu pöörata veel ühele raamatule, mis vestluse ühes kaalukamas kohas esile kerkis, selleks on Arnold Toynbee “Uurimus ajaloost”**.
Head kuulamist!
Hardo
