Möödunud aastal Portlandi Ülikoolis korraldatud vestlusringis “Kas intersektsionalism on religioon?”* kritiseeris Helen Pluckrose parempoolseid selle eest, et nad kipuvad tihti ühte patta panema postmodernismi, marksismi ja intersektsionalismi. Vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud Pluckrose’i sõnul vaatavad parempoolsed sel kombel mööda sellest, mis on tõeliselt oluline, nimelt kogu probleemistiku epistemoloogilisest vundamendist.
Ma olen sellele uuele võõrsõnale – nimelt intersektsionalismile – meie avalikkuse tähelepanu varemgi pööranud. Kolmel reedel (8.3, 15.3 ja 22.3) tutvustasid Kuku Raadio nädalakommentaarides** seda mõistet lisaks mulle ka (:)kivisildnik ja Indrek Lepik.
25. märtsil kutsusin ma samal põhjusel Kuku Tartu stuudiosse Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi ning kultuurikriitik Mihkel Kunnuse. Kuivõrd vestluse vältel sai kinnitust tõsiasi, et intersektsionalism on välja kasvanud feminismist – “diskursusesisesest peenhäälestamisest”, nagu Johanna väga plastiliselt kirjeldas –, siis tulid uue termini kõrval jutuks veel ka naisterahva-liikumine, sotsiaalne õiglus, tõde, epistemoloogia, teadus ja mitmed muud teemad. Keskustelu kaugemaks eesmärgiks oli paremini aru saada, mida Pluckrose eelviidatud lausega meile tahtis ütelda. Ma jätan kuulajatele otsustada, kui lähedale meil sellele sihile õnnestus jõuda.
Head kuulamist!
Hardo
