Oktoobri keskel salvestatud vestlusringi lähtepunktiks oli Eri müüt. See saade tõmbas ühtlasi joone alla kolmeosalisele tsüklile “Politeiast”. Toomas Lott oli saates samuti kolmandat korda, 44. jutuajamises “Palavikus linn”* oli Tooma vestluspartneriks Mats Volberg, 53. keskustelus “Ihalev hingeosa”** Laura Viidebaum ja nüüd siis Roomet Jakapi.
Eri müüdi leiame “Politeia” päris viimastelt lehekülgedelt. See räägib loo lahingus langenud Erist, kes ärkab enne tuleriita ellu ja räägib rabava loo oma rännakust teispoolsusesse. Kõigepealt arutasimegi selle üle, miks Platon sellise finaali üldse valis. See on üllatav õige mitmes mõttes.
“”Politeia” tegeleb laias laastus probleemiga, miks olla õiglane,” kõneleb Toomas (4. minut). “Platon annab sellele küsimusele metafüüsikast, epistemoloogiast ja psühholoogiast pungil vastuse. Eelneva raamatu vältel on Platon argumenteerinud, et õiglus on väärt iseenese pärast, sest see kujutab endast sisemist psühholoogilist harmooniat. Nii võiks see asi justkui jäädagi, aga siis ütleb Platon Sokratese suu läbi üllatunud Glauconile, et hing on surematu… Selleks räägib ta Glauconile eshatoloogilise müüdi. Ta lugu on laias laastus selline, et hinged lähevad kohtumõistjate ette, kes saadavad inimese sõltuvalt sellest, kuidas ta on elanud, kas maa alla, kus on kannatused, või siis sinna ülesse, kus on toredad asjad.” Nii apelleerib Platon selles müüdis erinevalt eelnenust juba tasu ja karistuse printsiibile.
“Kristlus on platonism “rahvale”,” kuulutas Friedrich Nietzsche oma raamatu “Sealpool head ja kurja” eessõnas. Järgnevale vestlusele vaatasingi ma suuresti läbi Nietzsche seatud sihiku. Suurem osa jutuajamisest keerles hinge mõiste evolutsiooni ümber, kus peamisteks peatusteks teel uusaega olid Aristoteles, Plotinos, Augustinus ja Aquino Thomas. 104. minutil jõudsime välja reformatsioonini, siit on pärit minu jaoks ka selle juturingi kõige meeldejäävam osa: “Üks aspekt, millele tasub kindlasti osutada, mis seostub uusaegse vastuseisuga aristotelliku filosoofia kristlikule tõlgendusele, on reformatsioon,” räägib Roomet. “Suur osa inimestest, kellest saavad uusaegse teaduse aluspanijad, on protestandid. Vastuhakk Aristotelesele on mõnes mõttes ka ideoloogiline. Reformatsioon lõhub keskaegse peenhäälestatud maailmapildi. See puudutab ka arusaama hingest, kuivõrd üks katoliiklik doktriin, mille reformaatorid 16. sajandil üksmeelselt hülgavad, on purgatoorium – koht või seisund, kuhu lähevad pärast surma nende inimeste hinged, kes on sooritanud andestatavaid patte, millest nad siis seal puhtaks põlevad ja seejärel rõõmsalt taeva lähevad. Kui nüüd sellest surmajärgset elu kirjeldavast õpetusest lahti öelda, siis tekib kõigi protestantide jaoks loomulik küsimus: kui purgatooriumi ei ole, siis kuhu hinged lähevad? See avab Pandora laeka, kust hakkab välja voolama hulgaliselt käsitusi sellest, mis saab hingest pärast surma. Enamusel varauusaegsetest filosoofidest oli selle kohta oma arvamus.”
Tänaseks oleme varauusajast reipalt edasi liikunud ja materialistliku teaduse võidukäik on nii hinge kui purgatooriumi puudutavad küsimused piinlikkustundega vaiba alla pühkinud. Iga üksiku inimese jaoks on need teemad aga vaevalt midagi oma aktuaalsusest kaotanud, mistõttu meie ülesanne on ajale jalgu jäänud mõistestik tänapäeva keele ja meelega üle käia.
Ühe ilusa katse sellest võite leida näiteks meie kanalil leiduvast lühiklipist “Tegelik tervenemine algab purgatooriumis.”***
Nii et edasi purgatooriumisse!
Hardo
———————
* www.youtube.com/watch?v=Iw-EjfwCKKo&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=27
** www.youtube.com/watch?v=UPUDar13gzw&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=36
*** www.youtube.com/watch?v=us8OZ9Knw5c&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=12
