“Platoni ja Aristotelese liidus leiame seega empiirilise analüüsi ja vaimse intuitsiooni vahel teatud elegantset tasakaalu ja pinget – see vahekord on kenasti tabatud Raffaeli renessansiaegses meistriteoses “Ateena kool”.* Selle fresko keskel seisavad vana Platon ja noor Aristoteles, keda ümbritseb kreeka filosoofide ja teadlaste elav vestlusring. Platoni sõrm on tõstetud taeva poole, nähtamatu ja transtsendentse suunas, samal ajal kui Aristoteles juhib meie pilgud alla, nähtava ja immanentse poole.”
See lõik Richard Tarnase raamatust “The Passion of the Western Mind”**, mida ma ei jõua ära kiita, andis lähtekoha ja raami kaht suurt kreeklast kõrvutavale keskustelule, kus mu stuudiokülalisteks olid Jaan Kivistik ja Janika Päll. Et Platonist on meil olnud juba kolm saadet (# 44 “Palavikus linn”, #53 “Ihalev hingeosa, #63 “Pagendatud purgatoorium”), siis seekord oli rõhk pigem Aristotelesel. Eriti huvitas mind see, kuidas lääne mõtteloo pendel nende kahe pooluse vahel võnkuma on kippunud.
See teema tuli pikemalt jutuks esimese tunni viimastel minutitel. “Ma olen kuskil püüdnud selgitada,” kõneleb Jaan (55. minut), “et põhjuseid, miks Aristoteles 13. sajandil populaarseks muutus, oli kaks. Esiteks on Aristoteles akadeemilise õpetamise vormi jaoks kergemini kohandatav. Teine on see, et 13. sajandil nõuavad linnakultuur, tehnoloogia ja tehnika empiirilisi teadmisi ning Aristoteles on igasuguse empiirilise uurimise alusena palju asjalikum kui Platon, kes räägib meile, et hinge uurimise käigus avanevad meile kõik igavikulised tõed ja et vaatlusandmetega tegelemine ei ole eriti tähtis. 16. ja 17. sajandi vaimuelu värskenemine toimub aga ju samuti empiirilise uurimise nälja loosungi all. Nii räägib Francis Bacon, et uurimistöö peab olema tulutoov ning igasugune viljatu skolastika tuleb jätta sinnapaika. Need on needsamad loosungid, mille all Aristoteles 13. sajandil sisse toodi. Nüüd kõlbavad samad lööksõnad selleks, et Aristoteles maha jätta ning võtta omaks galileilik ja descartes’lik püüdlus – sisuliselt platonlik püüdlus –, otsida mõistusega silmnähtava tagant mingisugust üldisemat skeemi. Toimub see, millest Janika just rääkis: haridus on muutunud nii tüütuks ja igavaks, et nüüd liigutakse täpselt vastupidises suunas. Läks vaja sedasama Platonit, kes 13. sajandil viljatuse tõttu kõrvale pandi, et nüüd jätta maha juba viljatu Aristoteles… Maailmapilt vahetati välja ja uus pilt aitas vanadest institutsioonidest jagu saada. Vabade kirjavahetajate tegevuse tulemusena tekkis nende kõrvale uus teadus, sealhulgas ka uus heliotsentriline astronoomia. Uus keemia tõrjus Boyle’i juhtimisel kõrvale arusaamise neljast algelemendist. Saja aastaga muutus päris palju.”
Edasi läks veelgi huvitavamaks (59. minut): “Kuivõrd see on juba toimunud, siis me teame, et üht ja sama pilti on võimalik kasutada kord nii, kord naa – kord millegi edasi tõukamiseks, kord jälle selle sama tagasi tõmbamiseks –, siis pole võimatu, et meil on praegu käsil mingisugune uus aristotelliku pildi pealetung. See võtab vahel ekspertide vastase revolutsiooni kuju, aga on oma loomult palju laiaulatuslikum nähtus. Siia alla kuuluvad nii poliitilises mõttes konservatiivid kui ka keskkonnateadlikud kooliõpilased, kes võitlevad justnagu millegi vastupidise eest, kuid neid mõlemaid võib pidada teatud mõttes aristotellasteks, kes näevad tervikut ja kes ei taha ühemõõtmelisi teoreetilisi teadmisi.”
Saate pealkiri on pärit vestluse kokkuvõtvast osast. “Kui ma peaksin sõnastama mingi vajaduse, mida Aristotelese ideed loomupäraselt rahuldavad,” sõnas Jaan (103. minut), “siis on selleks minu arvates inimeste nälg terviku järele. Siin ei ole jutt üksnes maailma kui terviku süstematiseerimisest ja mõtestamisest, vaid ka üksikute konkreetsete nähtuste tervikuna käsitlemisest. Näiteks arstiteaduses suhtutakse praegu kriitiliselt muidu nii tõhusana näivasse tõenduspõhisesse meditsiini ja huvitutakse holistilistest terviseparandamise meetoditest. Teiseks näiteks on looduskaitse, ökoloogiline nägemine, mille taga on ju selgelt terviku säilitamise püüe. Siin ei seista mitte niivõrd üksikute liikide, vaid kogu loodusterviku eest. Mulle tundub, et naasev aristotellik maailmapilt on mingis mõttes kooskõlas uuskonservatiivsete poliitiliste suundumustega. See paistab olevat moes, aga kas see mood on tuhande- või kümneaastane, seda näitab aeg.”
“Kui see mood aitab meil säilitada meie elukeskkonda, siis annaks Jumal, et see on tuhandeaastane,” kostis selle peale Janika ja õige varsti oligi saade läbi.
Head kuulamist!
H.
———————
* en.wikipedia.org/wiki/The_School_of_Athens
** www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3
