Selle saate lähtekohaks oli E. A. Burtti 1924. aastal ilmunud raamat “Moodsa teaduse metafüüsilised alused” [1]. Nagu ikka osutus ka see teos pigem hüppelauaks vestlusesse, mille kõige meeldejäävamad kohad on minu jaoks seotud nüüdisaegse filosoofia rajaja René Descartes’iga.
Burttini jõudsin ma Rupert Sheldrake’i “Dogmadeta teaduse” vahendusel. Viimati nimetatud raamatule oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 55. vestlusring [2] “Kaasaegne ketser”, kus mu stuudiokülalisteks olid Toomas Paul ja Tarmo Soomere.
Eessõna alguses kirjutab Burtt: “Teemaderingi, millega see raamat tegeleb, tutvustan ma piisava põhjalikkusega esimeses peatükis. Olgu siinkohal vaid lisatud, et ma pöörasin oma tähelepanu nendele põhjapanevatele probleemidele pärast seda, kui ma olin võtnud endale vastutuse lugeda Columbia ülikoolis edasijõudnutele kursust Briti filosoofia ajaloost. Kui ma olin mõnda aega klassikaliste inglise mõtlejatega intensiivselt tegelenud, jõudsin ma järeldusele, et keegi ei saa nende teoste alusmotiividest aru enne, kui ta on igakülgselt tundma õppinud selle inglise mõtleja filosoofiat, kelle mõjuvõimu uusajale võib võrrelda üksnes Aristotelese omaga hiliskeskajal – ma räägin siin Sir Isaac Newtonist.”
Pärast ligi kahekümneminutilist sissejuhatust küsisingi ma kõigepealt Piretilt, kas ta nõustub Burtti hinnanguga Newtonile. “Jah, kindlasti,” vastas Piret (21. minut), “Aristotelese mõju kestis umbes 4. sajandist eKr kuni 16. sajandini pKr –peaaegu 2000 aastat oli Aristoteles see, kelle füüsikaloenguid loeti ja kasutati, nii palju kui neid tollal üldse oli vaja kasutada. Aristotelese füüsika käsitles niisuguseid teemasid, mis nende 2000 aasta jooksul ei olnud mõtlemise keskpunktis – need olid aeg, ruum ja liikumine. Mõteteringis, millega eelmainitud 2000 aasta jooksul tegeleti, ei olnud need teemad eriti olulised. Tollal mõeldi pigem sellest, mismoodi maailm suhestub Jumalaga. Kuivõrd Jumal ei näidanud aga aja, ruumi ja liikumise vastu suuremat huvi, siis puudus see huvi ka inimestel. See oli üks põhjus, miks Aristotelese füüsika nii kaua vastu pidas. Mis puutub Newtonisse, siis tema teemad on täpselt samad, mis Aristotelese füüsikas – aeg, ruum ja liikumine –, nüüd hakati neid aga juba katseliselt ja vaatluslikult kasutama… Tulid kahurikuulid, mille liikumist sõjamehed väga tahtsid ette arvutada. Newtoni füüsika muutus praktiliselt kasutatavaks ja kuna see oli oma praktilistel kasutusaladel väga edukas, siis loomulikult seda loeti, tudeeriti, täiendati, kontrolliti. Kõik see kestis kuni eelmise sajandini. Pärast seda on aga füüsika nii palju muutunud, mistõttu öelda, et tänapäeva füüsika põhineb endistviisi Newtonil, on anakronism. Tänapäeval kasutavad Newtoni füüsika kategooriaid pigem argimõtlemine ja -argiteadvus. Sel lihtsal põhjusel, et Newtoni füüsika meie tavamaailma ju kirjeldabki.”
“Minu meelest on see väga täpne,” võttis siinkohal (25. minut) üle sõnajärje Jaan, “aga selles mõttes täpne, et nii nagu Aristoteles ei teinud keskaega, vaid ta introdutseeriti siis, kui keskaeg oli juba täies hoos… Newtoniga oli sama lugu. Asjad, mis teevad uusajast teadusrevolutsiooni ajastu olid selleks ajaks jubat tehtud. Peasüüdlased olid Galilei ja Descartes. Selleks ajaks, kui Newton sündis, oli Descartes oma unenäod juba näinud. Newton sündis mingis mõttes juba valmiskeskkond, aga sinna sobis ta sama hästi, nagu sobis Thomas kohandatud Aristoteles 13. sajandi kristlikusse maailmapilti.”
Descartesi’i unenägudest rääkisime Pireti ja Roomet Jakapiga pikemalt “Tähenduse teejuhtide” 61. vestlusrigis “Globaalne kahtleja” [3]. Kui ma vestluse teise pooltunni algusel viisin jutu epistemoloogiale, jõudsime ringiga jälle Descartes’i juurde tagasi. “Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga “Cogito ergo sum”. Lõppkokkuvõttes on meile vahetult antud ainult meie mõistus ja kõik muu on sellest tulenev.
————
[2] www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38
[3] www.youtube.com/watch?v=xBBTcDxK0PE&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=6
