“1938. aastal ilmusid Nõukogude Liidus kolm romaani, milles kujutati, kuidas Moskvat külastab üleloomulik olevus,” kõneleb oma väga põnevas loengus “Meistrist ja Margaritast” vene poeet ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov [1]. Esimeseks nendest oli muidugi Bulgakovi “Meister ja Margarita” ise. Ülejäänud kaks olid Leonid Leonovi “Püramiid” ja Lazar Lagini “Vanake Hottabõtš”.
Bõkovi sõnul püüavad kõik kolm eelnimetatud teost mõtestada stalinliku terrori irratsionaalset alget. “Stalinlikke repressioone ei ole võimalik loogiliselt põhjendada,” räägib Bõkov. Tema sõnul oli 1937. aasta terroripuhang elektrilöök, mis hävitas juba eos igasuguse vastupanu režiimile, veelgi olulisem on aga see, et “repressioonid sundisid hüsteerikasse aetud inimesi sammu pidama industrialiseerimiskampaania hullumeelse tempoga”. Maa elas sõja ootuses ning see keeras üleüldisele neuroosile veel paar vinti peale. “Stalinlik terror viib elanikkonna erilisse ioniseeritud seisundisse,” selgitab Bõkov. Hüsteeriasse aetud inimesed nõuavad mahalaskmisi, peavad katkematult koosolekuid, valivad esindajaid, koostavad pöördumisi, ja mis põhiline: töötavad palavikuliselt režiimi hüvanguks. “See on väga plastne ühiskond, sellest võib voolida peaaegu ükskõik mida,” räägib Bõkov. Asi on aga selles, et ükski ühiskond ei püsi selles seisundis väga kaua, ühel hetkel saab jõud otsa, emotsioonid kuhtuvad. “Selline irratsionaalne olukord vajab põhjendust ning seetõttu külastavadki Moskvat 1938. aastal kolm üleloomulikku olevust,” jätkab Bõkov.
Jaani ja Robertiga salvestatud jutuajamise lähtepunktiks ei olnud aga mitte “Vanake Hottabõtš”, vaid 2015. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamat “Tšernobõli palve” [2]. 1997. aastal ilmunud teosel on muret tekitav alapealkiri: “Tuleviku kroonika”. “Nüüd ei suuda me enam Tšehhovi kangelaste kombel uskuda, et saja aasta pärast on inimene kaunis ja et elu on siis ilus,” ütleb autor selgituseks.
Vestluse viimase veerandi alguses meenus mulle eelpool mainitud Bõkovi loeng. Jaan oli nimelt saate alguses (3. minut) öelnud, et tema Kurtšatovi instituudis kirjutatud doktoritöö oli plasmafüüsikast. Plasma on sõnaraamatu andmetel ioniseerunud gaas ja nii see sild siis tekkiski. Vestluse 89. minutil küsisin ma oma jutukaaslastelt, kas nemad nägid ka meie koroonakevades elanikkonna ioniseerimise elemente. “Keemilised reaktsioonid jagunevad kolmeks,” alustas Jaan kaugelt pihta, “monomolekulaarsed, bimolekulaarsed ja trimolekulaarsed.” Valdavalt olevat kõik keemilised reaktsioonid oma olemuselt bimolekulaarsed. Miks nii? “Vastus on lihtne,” selgitas Jaan (92. minut), “kõik õhus liikuvad molekulid on väikesed ja nende vahel on suur vahemaa, mistõttu neil on raske üksteisele pihta saada.” Tõenäosus, et ühes kohas saavad korraga kokku kolm molekuli on veel väiksem. Praktikas esinevad trimolekulaarsed reaktsioonid kujutavat endast seetõttu mitmesuguseid rekombineerumisi. “Tuleleegis tekivad näiteks vabad radikaalid,” selgitas Jaan, “huumlahenduslambis, kus on ka ioniseeritud gaas, tekib kiirgus sellest, et kaks iooni saavad kokku ja selle käigus eraldub energia. Siin on probleem selles, et kaks iooni saavad kokku, aga nad ei saa oma energiat kuhugi visata… Seetõttu on neil sinna lisaks vaja kolmandat neutraalset aatomit, kellele kokkusaamisel eralduv energia ära anda.”
Edasi arutles Jaan selle üle, kuidas näeks analoogiline protsesse välja inimühiskonnas (95. minut). “Kui kaks ärevil ja ergastatud inimest saavad kokku, siis viskavad nad oma energia kolmandale, nii et see lahkub sealt samasuguses seisundis.”
“See ei pruugi olla iseenesest tingimata negatiivne,” võttis siin sõnajärje üle Robert, “laulva revolutsiooni ajal oli olukord enam-vähem samasugune.” Paralleel laulva revolutsiooniga viis mu mõtted omakorda Charles Eisensteini [3] suurepärasele artiklile “Kroonimine” [4]. Eisensteini sõnul rajaneb meie ülemaailmne varisemisohus tsivilisatsioon teaduslikust revolutsioonist alguse saanud kontrolli-ideoloogial, mille vundamendiks on eraldatuse müüt [5]. “Hirm koos sõltuvuse, depressiooni ja hulga füüsiliste hädadega õitseb eraldatuse ja trauma maastikul,” kirjutab ta, “hirm üksiolemise eest on ürgne ning kaasaegne ühiskond on meie üksindust üha enam suurendanud. Kuid käes on taasühinemise aeg.”
Koroonakriis kui inimsoo laulev revolutsioon? See on üks võimalus, kuidas õuest toimuvast aru saada. Igasugusest revolutsioonist – olgu see kasvõi laulev – terve nahaga läbitulekuks on vaja imet, ent vähemalt ühest oleme meie siin juba osa saanud.
H.
————————-
[1] www.youtube.com/watch?v=IMK6E0VMprI&t=470s
[2] www.apollo.ee/tsernoboli-palve.html
[3] www.youtube.com/watch?v=5VCBxtrS0_Y&list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx&index=2
[4] charleseisenstein.org/essays/the-coronation/
[5] epl.delfi.ee/arvamus/hardo-pajula-ukski-ismi-opik-meid-praegusest-puntrast-ei-paasta?id=90393403
