Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” on seekord külalise rollis legendaarne kettaheitja ja kuulitõukaja Eha Rünne, kes võitis karjääri jooksul rekordilised 68 Eesti meistritiitlit.
Saates koorub välja nii mõndagi huvitavat eesotsas sellega, et Rünnest poleks tegelikult pidanud sugugi saama heiteala sportlast.
“Jooksmine oli mu lemmik. Ma olin käinud vist kahel korral Harry Seinbergi trennis, kui võitsin Tallinna meistrivõistlused ära. Heitealadele sattusin ma täiesti kogemata. Läksin TSIK-i katsetele, kus mind ei tahetud kehva tervise pärast kuidagi vastu võtta. Olin joone all ja mulle öeldi: no olgu, kui sa nii väga tahad, siis hea küll – mine heitjate gruppi. Ma nutsin seal, sest ega ma ei tahtnud küll heitjaks saada, aga lõpuks mõtlesin, et olgu, see on parem kui mitte midagi,” meenutab Rünne.
“Kõige õudsem on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut,” naerab 57-aastane Rünne, kes hoolimata sellest, et trenni enam ei tee, on kroonitud veteranide seas viiel korral maailmameistriks ja 13 korral Euroopa meistriks. “Miski nagu tõmbab staadionile ja ma ei saa midagi selle vastu teha. Käisin nüüd Lätis Balti matši vaatamas ja kettaheite ringi kõrval oli nii hea olla.”
Rünne meenutab saates muuhulgas Nõukogude Liidu koondise laagreid, mis jäid ühtpidi meelde tänu toredatele sportlastele ja teisalt mõistagi rasketele treeningutele.
“Seal tehti nii palju tööd lihtsalt. No ma ei tea, kas tänapäeval keegi on üldse võimeline nii palju tööd tegema. Eks see oli see dopingu võlu. Need, kes olid end dopinguga turgutanud, jõudsid rohkem teha. Mul oli selliste sportlaste kõrval raske olla. Mäletan, et kukkusin neljapäeval heiteringi kõrvale maha. Treener sai aru, et siin polegi midagi teha ja saatis mu puhkama. Heita tuli hommikuti nii palju, kuni käsi tahtis otsast ära kukkuda, ja jõudu tuli õhtuti teha nii palju, kuni kang kukkus peale. Täpselt nii oligi. Treenerid ütlesidki, et kuni kukkumiseni tuleb treenida. Kui küsisin, kas see loomulikkust ära ei tapa, siis öeldi, et pole hullu midagi, küll taastun. Söögilaud oli laagrites muidugi lookas – kalamarjad, suured kanad jne. Toidu taha midagi ei jäänud, aga see kõik oli ikkagi väga raske.”
Ent mida arvab Rünne tänapäeva kettaheite kohta? “Tänapäeval lähenetakse ilmselt teisiti heitealadele kui minu ajal. Ja tegelikult arvan ma ka seda, et paljusid asju mõeldakse üle. Asi on tegelikult palju lihtsam. Eks tipptreenerid tahavad end heast küljest näidata ja mõtlevad imekäike, aga nagu me teame, siis kõik teed viivad Rooma. Kui kettaheide on mõeldud välja Vana-Kreekas, siis ega seal tegelikult väga palju uut tulnud pole. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas treeninguid kombineerida. Ka inimesed on erinevad – ühele sobib üks, teisele teine moodus,” ütleb heatujuline Rünne, kes on tänaseks juba pea kakskümmend aastat töötanud Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana.
