“Vala välja!” #34: Sina ei pea mitte oma õlle sisse liiga palju sookailu panema!

Jaanipäeva puhul räägime, milliseid jooke vanad eestlased jõid ja milliseid nad võibolla olid näinud, aga teps mitte juua ei saanud, sest nood olid vaid sakste lauale mõeldud. Kutsusime külla keskaja uurija, kelle sulest ilmus äsja raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal.

Mis oleks suvel mõnusam, kui viskuda võrkkiike ja haarata kätte üks hea raamat? Ehk ainult see, kui hea raamat annab ülevaate sellest, mida kõike siin Eestimaal (ja Liivimaal! Ärgem unustagem Liivimaad!) kusagil 12. sajandist saadik joodud on, kuidas joodi ja mil moel valmistati.

Just sellega tegeleb keskaja uurija Inna Põltsam-Jürjo raamat “Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal”. Tõsi, rohkem kui viinast, veinist ja veest, räägime õllest ja mõdust.

Raamatust leiavad joogi ja ajaloo sõbrad kindlasti nii vastuseid neid ammu painanud küsimustele kui uusi veelgi painavamaid küsimusi, millele jaaniõhtul mõelda. Milliste rohtudega on kõige parem õlut tempida? Kuidas saada punasest veinist valget? Millal võis südamerahus vett vahele võtma hakata? Kas eestlased on rohkem ikkagi metsa- või viinarahvas? Kuidas maitses Lembitu pruulitud õlu? Pihta hakkab kõik kohe Läti Henriku ja vana hea Liivimaa kroonikaga, kus räägitakse liivlastest, kes taganesid 1198 usust, pesid ristimisvee maha ja siis “keetnud kombe kohaselt mõdu, joovad nad seda”.

Veendume, et kui kaks või kolm on juba klaasi tõstmiseks kokku tulnud, kisuvad mõtted ikka samadele radadele. Ehkki tänapäevaste joogimängude juures pole terariistad õnneks enamasti sotsiaalselt aktsepteeritav lisand, paistab, et üldjoontes toimib inimloomus ajaviite leidmisel päris universaalselt. Mida muud sa ikka teed, kui jood võistu, kordamööda või joogisarve suult tõstmata… Seda muidugi siis, kui ümbritsev keskkond seda nõuab.

Muuhulgas uurime, millal võis üks siinne talupoeg üldse esimest korda ühe meie saate lemmikjoogi – viinamarjaveiniga – kohtuda ning millal hakati alkoholist kui alkoholist mõtlema ja rääkima.

Tuletame taas meelde, et joogikultuur ei taandu kunagi kunagi ainult alkohoolsetele jookidele, sõltuvusprobleemidele ja nende sotsiaalsele mõjule. Jookide lugu ajas ja ruumis on mitmekülgne ning kõigi elualadega läbi põimunud.

Nagu ütleb autor raamatu sissejuhatuses: „ Iga ajastu kujundab nii oma joogivaliku kui suhtumise jookidesse ja joomisesse!“ Mida siis muud, kui kuulama ja lugema, kuidas me siin maailmanurgas jookidega ümber käinud oleme.

“Vala välja!” ajaloosaates olid kohal kõik kolm joogisõpra Keiu, Liisa ja Martin. Kirjutage meile aadressile [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis ja Instagramis.