Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga [1]. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks "Kaval-Hardo ja Vanapagan" [2]. Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada.
Mina kohtusin Vanapaganaga esimest korda Kuku klubis – üllatus, üllatus! – millalgi 2000. aasta alguses, arvan ma. Mul meie esimestest kohtumistest meeles kaks Vanapagana deklameeritud värssi:
1. "Ja sünnitakse kuigi tuleb surra, / ja armutakse pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks." (Artur Alliksaar, "Neli etüüdi")
2. "Kustu, küünal, kustu! / Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja / kes laval tunni veiderdab ja veikleb / ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt / mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu, / ei mingit tähendust." (William Shakespeare, "Macbeth").
Kuni Vanapagana surmani 2004. aasta oktoobris oli mul õnn vestelda temaga tundide kaupa luulest, proosast, ajaloost ja elust. See on kindlasti üks minu elu vormivamaid tutvusi.
Jürgen võttis Vanapagana matustel pärast kirstu mulda sängitamist üles laulu "Meil aiaäärne tänavas". See olevat olnud Vanapagana enda soov. Jürgeni laul andis sellele kurvale sündmusele mingi helguse – see on mul ka siiani meeles.
"Tähenduse teejuhtide" 85. vestlusringi pealkiri pärineb samuti Jürgenilt (85. minut), kui me arutasime Jose Luis Borgese tsitaadi üle, mille Vanapagan oli valinud oma 1994. aastal avaldatud romaani "Riiulid" epigraafiks ("Pole olemas vaimuharjutust, mis lõpuks ei osutuks tarbetuks. Kirjanduses on see lõplik kaduvus veelgi selgemini märgatav.") : "Hardo, kanna see nüüd üle kogu inimese maailmanägemisele ja eneseteadvusele [Juku-Kalle oli just äsja rääkinud, et üks inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda vaid kaduvväikse osa kõikidest kirjutatud raamatutest, H.]. Kui me räägime mitte raamatutest, vaid üldse sellest, mis toimub, siis me näeme, et suuremal osal inimestest on eksisteerimise kuubi või kera ruumala koletult väike. Kui me ei saa aru, et Vanapagan lähtub Borgesest ja et see on mängule ehitatud mäng, siis ei juhtu ju iseenesest veel midagi, me ei sure selle kätte ära. Meie eluruumil – olgu see siis kuubi- või kerakujuline – on maailmaga tohutult kokkupuutepunkte ja kui see pindala on väga pisike, siis meil on tunne, et me teame väga, väga palju. Mul on tunne, et Vanapagan teeb väga tihti nalja selle üle, et me oleme nii väikesed ja nii rumalad, et meie teekond on nagu oma ukse juurest välipeldikuni. Ja me arvame ometi, et me tunneme siis kogu maailma."
Jürgeni mõte mängule ehitatud mängust tõi mulle meelde lausejupi Petersoni Prahas peetud kõnest [3]: "Sama tähtis on olla tänulik oma eelkäijatele, kelle toodud ohvritest sai alguse seesama ainulaadne mäng, mille viljadest me praegu osa saame".
Head kuulamist!
H.
--------------------
[1] https://vikerraadio.err.ee/786681/uks-lugu-andres-vanapa
[2] http://kes-kus.ee/kaval-hardo-ja-vanapagan-estonian-business-schooli-oppejoud-hardo-pajula-puhus-viinalauajuttu-oma-sobra-ja-luuletaja-andres-vanapaga/
[3] https://www.youtube.com/watch?v=ECKBPkIFY5Q&list=PLhpEK-_b7mfEZewcMIkmOIw58GLLPo65l&index=20
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.