#50 Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid, "Põhjenduste ahela ots"

Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid olid "Tähenduse teejuhtide" seni kõige vaadatuma vestluse külalised. Järjekorras 40. saade kandis pealkirja "Hüperliberalismi apokalüptiline tupik"* ning me arutasime seal selle üle, mida sõna "liberaal" tänapäeval üldse tähendada võiks.

Kui kevade keskel ühtäkki selgus, et sõnavabadus Eestist päris kadunud on (sellist muljet üritati meile kohati jätta), tundus mulle, et just Ahto ja Varro on õiged inimesed, kelle jutuajamine selles osas mingit selgust võiks tuua.

13. mail võõrustasingi ma kahte eelnimetatut EBS-i stuudios. Ettearvatult oli Varro, kes on omal nahal Facebookist eemaldamist tunda saanud, meie sõnavabaduse seisundi osas mõnevõrra külmaverelisem kui Ahto (4. minut), kuid ka Ahto möönis, et sõnavabadusega meil tegelikult suuremat probleemi ei ole (6. minut).

Tegeliku probleemi otsingul jõudsime õige pea sõnavabaduse vaikse vundamendini – meie käitumist suunavate sageli sootuks sõnatult omaksvõetud kommete, reeglite ja tavadeni. Me olime kolmekesi nõus, et taoline hääletu alusmüür on tõesti olemas ja et me räägime – või peaksime rääkima – selle laadist ja olemusest. Ei ole eriti üllatav, et siin sai meie üksmeel ka kohe varsti otsa. Kuigi me jagasime seisukohta, et kõrgemal abstraktsioonitasemel käib jutt just nimelt säärastest ühiselu võimaldavatest kommetest – peenemas kõnepruugis siis "institutsioonidest" – , läksid meie arvamused kohe lahku, kui kõne alla tulid nende kehtestamise mehhanismid.

Vestluse kõige tuumakam osa algas minu arvates 85. minutil. "Mina näen tänapäevast liberaalset demokraatiat kahepooluselisena. Enamus ei otsusta midagi, otsustab printsiip, see on liberaalne ning puudutab õigusriiki kui sellist," kõneles Ahto, "... mina elaksin põhimõtteliselt väga hästi liberaalses õigusriigis, mis kujutaks endast mingit imperiaalset korraldust, kus puudub igasugune rahvusriik, kus puudub igasugune valimistsükkel, seni kuni need põhiseaduslikud printsiibid on jõustatud... mul ei ole mingit vajadust valida inimesi iga nelja aasta tagant Riigikokku ja vaadata, mis siis juhtub ja kuidas see tsirkus käib... õigusriigi printsiibid peavad olema garanteeritud – minu pärast kohtuvõimu kaudu –, aga see ei pea olema demokraatlik võim."

"Ma saan sinust aru," vastas talle sellepeale Varro, "aga ma näen, et sinu põhjenduste ahel jääb õhku rippuma... me ei suuda ju kokku leppida, kuidas neid printsiipe, mida oluliseks pidada, määratleda. See ongi probleem. Me kõik leiame, et demokraatia on oluline printsiip, aga kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Me kõik leiame, et vabadus on oluline printsiip, aga mida see tähendab ja kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Ja lõppude lõpuks, ega see demokraatia ei olegi ju midagi muud kui vaidluste lahendamise mehhanism. Me peame ju kuidagi jõudma mingisuguse kokkuleppeni, kuidas me elame."

Need kaks seisukohta võtavadki vestluse tuuma enam-vähem kokku. Ahto seisab selle eest, et heitlik enamus ei ohustaks õigusriigi printsiipe, kuid ei suuda – vähemalt minu arvates mitte – veenvalt selgitada, kust need printsiibid tulevad. Hämaravõitu vihjed sajanditevanusele õiguspraktikale ja "institutsioonidele" on küll täiesti asjakohased, kuid miks piirduda sajanditega? Religiooni võib pidada ju ka aastatuhandete pikkuseks praktikaks ja Varro tahab oma põhjenduste ahela otsa just selle vaia külge siduda.

Selle vestluse suurim saavutus oligi vast erimeelsuste tausta ja põhjuste selgitamine. Põhilistes küsimustes me üksmeelele eriti lähemale ei jõudnud. Kuidas siis sellises olukorras hakkama saada, kus me nendes ühiselu võimaldavates printsiipides kuidagi kokku ei suuda leppida?

Minu meelest andis sellele keerulisele küsimusele parima vastuse Varro (35. minut): "Lähenemine, mis võiks kanda positiivset vilja selles olukorras, kus me oleme, võiks lähtuda ennekõike subsidiaarsuse printsiibi tõsiselt võtmisest. Ehk siis sellest, et riigivõim ei ürita erinevatele kogukondadele ette kirjutada seda, millistest ideaalidest lähtudes nad peavad oma elu korraldama. Võtame needsamad sooneutraalsed lasteaiad. Mina sellest samast subsidiaarsuse printsiibist lähtudes ei näe, et riigivõimul oleks põhimõtteliselt õigus keelata vanematel kasvatada oma lapsi ka selles vaimus, kui nad seda soovivad. Jama tekib siis, kui mingi seltskond arvab, et neil on õigus teistele ette kirjutada, et nad peavad aktsepteerima oma laste allutamist sellisele kasvatusele riiklikus haridussüsteemis. Suur probleem tekibki seoses sellega, et riigivõimu mõju ühiskonnaelu korraldamisele on kasvanud üle igasuguste piiride kõikides valdkondades, kuhu sa vähegi ei vaata."

See mõttekäik haakus hästi ühe mu enda varasema artikliga "Leviaatani läbikukkumine" ja nii ma lõpetangi selle saatesõna viitega** oma seitse aastat tagasi ilmunud leheloole.

Head kuulamist ja lugemist!

Hardo

--------------

* https://www.youtube.com/watch?v=He2Zy...

** https://arvamus.postimees.ee/735416/h...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.