#48 Ahto Lobjakas ja Eduard Parhomenko, "Laul kadunud kodust"

"Analüütilise filosoofia jüngrid või mingi ratsionalistliku usu tunnistajad peavad Heideggeri teoseid arusaamatuks sõnapuntraks, mida ei tasugi lugeda; ja kui selles tihnikus välgatab midagi arusaadavat, siis osutub see nende arvates ilmselgeks banaalsuseks, mis on keeratud paatosliku kaunistuse sisse. Aga kui see oleks tõesti nõnda, siis kuidas see sõnavaht on nii jõuliselt üle maailma levinud, inspireerinud ja pannud huvi tundma tuhandeid päid, saavutanud Euroopa kultuuris nii kõrge positsiooni," kirjutab Poola filosoof Leszek Kołakowski oma suurepärases laastukogumikus "Mida küsivad meilt suured filosoofid"*.

Martin Heideggeri (1889–1976) peetakse tõepoolest hämaraks mõtlejaks, kes on läbi aastate ometi teatud temperamenditüübile jätkuvalt ligitõmbav. Mul oligi selle vestlusega seoses peamiselt kaks eesmärki. Esiteks on jäänud siit ja sealt kõlama mõte, et Heideggeri arvates on lääne mõtlejad unustanud Sokratese-eelse filosoofia peamise probleemi: suurtähega kirjutatud Olemise. Ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada. Teiseks pakkus mulle sama suurt huvi just Heideggeri sihtpubliku küsimus; millised on need inimesed, kellele Heideggeri "arusaamatud sõnapuntrad" lohutust pakuvad.

Nii kutsusin ma jüripäeval Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks meest, kelle huvi Heideggeri vastu on olnud pikaajaline ja põhjalik: Ahto Lobjaka ja Eduard Parhomenko. Me alustasime küsimusest Olemise järele. Briti filosoofi Roger Scrutoni sõnul võib seda Heideggeri käigus hoidnud küsimust sõnastada mitmeti; "kuid oma olemuses kõlab see järgmiselt: Miks ma olen siin? Et see ei kõlaks liiga lihtsalt, selleks jätab Heidegger kõrvale sõna "ma" ning asendab selle sõnaga "Dasein", millele ta vastandab "Sein"-i, lihtsalt Olemise." Nagu arvata võib, saime sellel pinnal kolmekesi pikalt lobiseda. Jutt liikus muuhulgas ontoloogilisele diferentsile, olemisunustusele, seadestule, intentsionaalsusele, teadvusele, Platonile, Parmenidesele, Herakleitosele, Hölderlinile... ja jumalale.

Siin hakkas lõpuks aimuma ka vastus mu teisele küsimusele. Selle on oma "Moodsas filosoofias"** sõnastanud taas hästi Roger Scruton: "Nende ideede taga ei ole raske märgata religioosset problemaatikat...: kaotusekibedust ja kogukonnast ilmajäänud inimese üksindustunnet; võltside seltskonna tagasilükkamist, vajadust oma lindprii üksindusega kuidagi hakkama saada; sattumusliku olemisviisiga kaasnevat ängi; katseid sellest kõigest oma surmaga leppimisega siiski üle olla. Kõik need ideed kuuluvad religiooni ajalukku. Probleem, nii nagu Heidegger seda esitab, sarnaneb väga selle probleemiga, millele pakub vastuse religioon."

Head kuulamist!

Hardo

--------------------

* https://www.rahvaraamat.ee/p/mida-k%C3%BCsivad-meilt-suured-filosoofid/42119/en?isbn=9789949933303

** https://www.amazon.com/Modern-Philosophy-Introduction-Roger-Scruton/dp/0140249079/ref=sr_1_1?crid=3D1JTY7KDA6X6&keywords=scruton+modern+philosophy&qid=1558366420&s=gateway&sprefix=Scruton+Modern+%2Caps%2C260&sr=8-1

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.