Kirjeldus
Martin Shaw [1] jutustab oma viimase raamatu „Liturgies of the Wild“ [2] avalehekülgedel meeldejääva loo oma kohtumisest lakotade ravitseja Wallace Black Elk’iga. „Vana mees suunas oma tseremoniaalse piibu vihmapilvede poole ja hakkas nendega kõnelema, justkui need oleksid ta kallid sõbrad. Ma ei oska päriselt seletada, miks see muu täiesti maatasa tegi. Ta kõneles õrnalt meie kohal laiuva suure taevavõlvi poole. Ta ei kummardanud neid, vaid pidas nendega pigem läbirääkimisi. Ta julgustas pilvi edasi liikuma. Mõne minuti pärast pöördus ta minu poole ja ütles: „Olgu, minu poolt aitab nüüd küll. Sina oled ju siit pärit. Võlu nad ära – nad kuulavad.““
Shaw’ sõnul algas kõnealusest kohtumisest tema transformatiivne teekond noorest sarkastilisest muusikust eluküpse mütoloogi, jutuvestja ja kirjaniku poole. „Ma nägin esimest korda inimest, kes oli nii kodus ,“ meenutab Shaw elumuutvat episoodi. Kolm aastakümmet vabas looduses siirderiitusi juhendanud Shaw’ sõnutsi tunneb nüüdisaegne inimene ennast nii kodutult just seetõttu, et ta jala nii harva kodust välja tõstab. „Me oleme kogu aeg nelja selja vahel ja seetõttu näib ka meie religioon tubasena,“ kirjutab Martin Shaw. „See on raamat sellest, kuidas koju jõuda,“ räägib Shaw oma taotlustest. „Paljudel meist, kellel on kaks maja ja pension, ei ole tegelikult midagi, mis tunduks tõelise koduna.“
Koju tahavad meid tagasi juhatada ka Tähenduse teejuhtide 265. vestlusringi kaks külalist Robert Oetjen [3] ja Indra Reinpuu [4]. Mõlemad mehed püüavad Eestis taaselustada meeste siirderiitusi ja võtavad sealjuures snitti ka Martin Shaw’lt. „Ta on üks minu suurtest õpetajatest,“ tunnistas Indra (69. minut), kes käis möödunud suvel Inglismaal Shaw’ suvekoolis. Kõigil põlisrahvastel on olnud rituaalid, mille käigus vanemad põlvkonnad noorematele oma teadmised, oskused, saladused ja hoiakud üle annavad. Meie ühiskonnas on kas kadunud või võtnud väga sekulaarse vormi (koolide lõpueksamid, sõjaväeteenistus jne). Nende tagasitoomine ei ole lihtne ülesanne. Indral on selles vallas mõningaid kogemusi. „Ma töötasin Austraalias umbes 25 aastat ühe mehe rühmaga, kes viisid Kangaroo saarel läbi meeste initsiatsiooniriitusi,“ ütles Indra (75. minut). „Me tegime vabatahtlikku tööd tavaliste meestega, kes tundsid, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud.“ Indra sõnul ei saanud nad Austraalia aborigeenide või Põhja-Ameerika indiaanlaste rituaale pimesi üle võtta, vaid pidid välja töötama 20. sajandi lõpu valgetele linnastunud meestele sobiva raamistiku ja riitused. „Meil ei olnud kedagi, kes meid oleks õpetanud. Me pidime selle kõik ise välja nuputama,“ lisas Indra (77. minut), kelle sõnul on see programm tänaseks kestnud juba üle 30 aasta. „Ma viisin sealt läbi ka oma poja, kui ta oli saanud neljateistkümneaastaseks,“ meenutab Indra.
Poolteist aastat tagasi hakkas Indra rääkima initsiatsioonilaagritest Toomas Trapidoga, kes viis ta omakorda kokku Palupõhja looduskooli [5] juhataja Robert Oetjeniga. „Kõikidest nendest õpetustest, mis ma siit ja sealt olen korjanud, on mulle eriti kõrva jäänud põhimõtted, kuidas üks elujõuline kogukond toimib,“ rääkis Robert (81. minut). „Aastatuhandeid on usutud, et ühe lapse üleskasvatamine nõuab tervet küla.“ Kui Indra oma järeleproovitud initsiatsioonimudeliga Roberti juurde jõudis, oli ta kohe nõus kampa lööma. 16.–19. aprillini toimub nende eestvõtmisel Palupõhjas esimene meeste siirderiitus. „Meil ei ole enam kedagi oodata,“ ütles Indra saate lõpuosas (121. minut). „Võidakse ju küsida, et mis õigus on meil seda teha. Ma vastan: keegi peab selle lõpuks ära tegema.“
Head uudistamist!
Hardo
—————————
[1] https://youtu.be/uqq9jEJpaww?si=nD5GCJBFsVewZ4bN&t=1
[2] https://www.penguin.co.uk/books/477131/liturgies-of-the-wild-by-shaw-martin/9781846048913
[3] https://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oetjen
[4] https://teejuhid.postimees.ee/8273278/hardo-pajula-intervjuu-indra-reinpuuga-varjutootaja
[5] https://www.palupohja.ee
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.
