#249 Jonas Nahkor ja Martin Pent, "Olukorrast õunapuu all"

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.

Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).

Head uudistamist!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.