Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
Laulu aluseks on 1972. aastal Setomaal Jaan Sarve ja Kristi Salve kogutud laul vendade Nikolai ja Jaan Johannes Jallai esituses (EKM ERA, RKM, Mgn II 2298 k). Salvestus ilmus ka Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Istusin ilma äärel ning vaatasin kuu servalt – meie vennal oli nii pikk ja tihe rukis, et ei kana nokk ega sea kärss ei mahtunud vahele. Kui ta kodust minema hakkas, pani suure tengelpunga põue ja virutas rahakoti tõlda. Mündid jooksid mööda teeääri ja raha rattarööbastes.
Nagu lüürilistes lauludes tavapärane, on selles rikkusest kõnelevas laulus kokku saanud mitme erineva regilaulu motiivid. Nõnda liidetud vormelid ja mõtted moodustavad täiesti uue loo. Neiust, kes müütilises laulus istub ilma äärel ja ootab väljalunastamist või kosimist, saab juhuslik vaatleja. Voorimeeste kiitlemisest, et nende eest teenivad raha vankrirattad, saab muhe jõukusega uhkeldamine – vaat, kus meil on ikka kõik hästi!