Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
Laul on üles kirjutatud Väike-Maarja kihelkonna laulikult Peeter Tiitsmannilt 1910. a. (EKM ERA, EÜS VII 1855/7 (43) ja EÜS VII 2165 (178)). Kogujad Karl Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna.
Pidu ja muusika käivad käsikäes – nii nagu praegu, nõnda ka muiste. Pidude juurde on läbi ajaloo ikka kuulunud õlu ja pillimees, peo nael. Pillimees on kõigi lahkete võõrustajate tähelepanu keskpunktis, ilma temata oleks lõbu hulga vähem. Niikaua, kuni kõrtsilistel raha jätkub, makstakse kinni pillimehe joogid. Omal ajal oli see ka kõrtsimuusiku ainus tasu. Seetõttu on tavaline, et kõrtsipillimeeste laulud rääkisid sellest, kuidas pillimäng ei too perele leiba lauale. Laulu minategelases on aga veel piisavalt nooruslikku uljust, et laulda, kuidas ta kiirelt aiva jooke kõhtu kallab – teeb õllele palavat, kütab õllekapale kasuka ja teeb humalale uue kuue. Siiski vaatab minategelasest joogisõber purjutajatele viltu - näe, kübar on peas, aga mõistust selle all mitte. Ehk on laul ka omamoodi õpetussõnaks teistele pillimängijatele.