Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
Viisi aluseks on Setomaalt Ton´a külast pärit Anne Vabarna laul, mille salvestamist 1936. a. Riigi Ringhäälingus korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl 25 A3). Teksti aluseks on lisaks salvestusele Joosep Hurda poolt Setomaalt Vilo külast üleskirjutatud laul, mille laulis Anni, Semmeli naine (EKM ERA, H II 4, 449/50 (187b)).
Äiu-kussu lapseke, väikene. Kussu, lapseke, suuremaks, päevakese jagu pikemaks. Kallis tilluke tütreke, mu väike lagleke, mis ma saan tibukese hoidmise eest? Saan unetud ööd. Saan aga ka tubli nõeluja, abiks emale, jalavarjude siduja, abiks isale. Kasva, lapsekene, karjuseks, karjavitsa hoidjaks! Sind, sülelast hällitades ja kasvamist oodates uinun ma isegi. Kui sa saad suureks, hakkad minu ees minema, minu eest kõike tegema. Aga seni tuleb mul ise ees minna ja tööd ära teha, sest mu väikesed on veel hällis. Ma ei saa öösel magada ega lõuna ajal pikutada, sest sa nutad palju. Kulla tütreke, jää nüüd ometigi magama!
Eesti vanemad hällilaulud, nagu seegi, järgivad sageli vibuhälli kiigutamise rütmi. Säärastes hällides, mis riputati teibaga laetalade või palkide vahele, on lapsi unele suigutatud läbi aastasadade. Ka praegusel ajal lauldakse sarnase arhailise viisiga hällilaule, ehkki vibuhällid vahetusid aegupidi jalashällidega ja need omakorda vooditega. Setomaal kasutatud uinutussõnad "ts´uu" ja "ljuu" on samuti üsna arhailised ja kasutusel mitmetes keeltes. Ka sakslased on kasutanud sõna "lullen" kiigutamise tähenduses, inglased "lulla-by" – hällilaul, ladina keeles tähendab "lallare" uinutama. Sama universaalne on paljudes keeltes häälitsus "ts´uu", ütleme ka praegu rahustades tihti "tšš" või "psst". Neid häälitsusi kasutatakse hällilauludes lapse tähelepanu püüdmiseks ja rahustamiseks, lisades sõnades iga vanema ootusi – et lapsest kasvaks tubli töötegija ja abiline.