Tehisaru kui ratastool: abiline või oht mõtlemisele?

Saatejuht Marek Strandberg ja AS Cybernetica vanemteadur Jan Villemson arutavad, kuhu liigub tehisaru (TA) ning mida see tähendab Eestile, haridusele ja tööle. Villemson nendib, et USA ja Hiina juhivad selle valla võidujooksu, sest suurte mudelite treenimine nõuab tohutus koguses raha, energiat ja kiibivõimsust. Eestis ja Euroopas on võimalik teha kitsamaid, spetsiifilisi lahendusi, kuid sõltuvus välismaistest serveritest jääb suureks. Saates rõhutatakse, et tänane odav ligipääs tehisarule on pigem tutvumishind, mitte jätkusuutlik ärimudel. Hariduse puhul hoiatab Villemson, et tehisaru võib õppimise asemel mõtlemise välja lülitada. Ta toob kaks kõnekat näidet oma enda kogemusest: TA kirjutatud kood avas iga veebilehe laadimisel mõttetult andmebaasiühenduse ja luges kogu andmestiku mällu; teises lahenduses valis «juhuvalik» lippude äraarvamise mälumängus liiga sageli A-tähega algavaid riike. Väljund näis usutav, kuid loogika oli vigane.

Juttu tehakse ka TA sõjalisest kasutusest, isejuhtivatest autodest ning vajadusest õpetada noori mitte ainult TA-d kasutama, vaid ka seda ehitama. Tehisaru on mõnes mõttes kui ratastool. Tehisaru võib aidata neid, kelle oskused on nõrgemad, kuid kui kõik hakkavad sellele püsivalt toetuma, kahaneb ühiskonna enda võime pingutada, luua ja «joosta». Muidu võib lühiajaline mugavus jätta tulevikus ühiskonna ilma inimestest, kes oskavad süsteeme päriselt ise mõista, parandada ja arendada.