Surnud puu, elav soo – Eesti looduse suurim paradoks

Eestis on sood olnud sajandeid nii toidujulgeoleku kui ka maaharimise teenistuses, ent nüüd selgub, et nende kuivendamise hind on olnud üüratu. Ligi kaks kolmandikku meie kunagistest märgaladest on hävinud, tuues kaasa tohutu süsinikuheidete kasvu ja viljakate turvasmuldade kadu. Ometi peitub just nendes näiliselt kasututes rabades ja soodes võti kliimamuutuste pidurdamiseks – neisse on talletatud rohkem süsinikku kui maailma metsadesse kokku. Eestimaa Looduse Fondi oslausel käib võidujooks ajaga, et taastada need haprad ökosüsteemid, mis võivad saada Eesti suurimaks panuseks kliimamuutusega toimetulekul.

Paraku määrab ka selle, kuidas märgalade taastamisse suhtutakse see, milline on inimeste ökoloogiline kirjaoskus, millistest seostest aru saadakse ja kuidas faktide peale vaadtatakse. Saatekülaline Eestimaa Looduse fondi märgalade uurija Jüri Ott Salm. Saatejuht Marek Strandberg.

Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.