Kuidas Eesti rohuteadlased esimeses vabariigis Saksamaa asemel Pariisi poole pöördusid?

Eesti teadus oli iseseisvuse sünni ajal aastakümnete pikkuse Saksa ja Vene mõju all, kuid rohuteadlased hakkasid üllatavalt kiiresti otsima uusi sidemeid Prantsusmaaga. Marek Strandberg karjääripöörajast teadusloolase Kristi Simsiga sellest vähetuntud peatükist Eesti teadusloos. Kristi Sims on olnud 30 aastat ämmaemand ja on oma esimeses põhjalikus uurimuses tuvastanudki seniunusatud ulatusliku teaduskoostöö Taru Ülikooli ja Prantsusmaa vahel II maailmasõja eelses Eestis.

Üheks keskseks tegelaseks oli rohuteadlane Rudolf Wallner, kes saadeti juba 1919. aasta sügisel stipendiaadina Pariisi Ülikooli farmaatsiateaduskonda. Prantsusmaalt naasnuna hakkas ta teadlikult Eesti farmaatsiat rahvusvahelisse teadusruumi viima. Tema asutatud ajakirjast Pharmacia kujunes kanal, mille kaudu jõudsid Eestisse Prantsuse teadusartiklid, väitekirjad, farmakopöad ning teadmised sealsest apteegi- ja farmaatsiaharidusest. Samal ajal liikus informatsioon ka vastupidises suunas: Pharmacia jõudis Pariisi teadusringkondadesse.

Saates tuleb juttu teistestki Prantsusmaaga seotud Eesti rohuteadlastest, nende reisidest Pariisi, Strasbourgi ja Grasse’i ning kontaktidest Pasteuri Instituudiga. Omaette küsimuseks kujunes prantsuse keel. Wallner hoiatas juba 1931. aastal, et selle puudulik oskus lõikab Eesti teadlased ära suurest osast väärtuslikust teaduskirjandusest.