:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saatejuht Marek Strandberg avab koos Tartu Ülikooli terioloogide Maris Hindriksoni, Kirke Raidmetsa ja Egle Tammelehega vaata et ühe Eesti teravaima looduskultuurilise konflikti telgitagused: kuidas peaksime tegelikult majandama ulukeid ja suurkiskjaid. Arutelu keskmes on küsimus, kas jahindus Eestis tugineb teadmistele või pigem traditsioonile ja tunnetusele.
Vestlus saab alguse teadlaste avaldatud artiklist seakatku, ökosüsteemide ja kiskja–saaklooma suhete kohta ning sellele järgnenud Jahimeeste Seltsi tehtud kollektiivsest vastulausest. Paraku ei leidnud Eesti Jahimeeste Selts kõneisikut, kes oleks suutnud nende loodud teksti teemadel rääkima. Nende esindaja ütles, et seisukoha koostas kogu juhatus ja nii keegi stuudiosse tulla ei saanudki. Saates aga jõuab arutelu kiiresti suuremate teemadeni: miks lihtsustatud mudelid ei kirjelda elusloodust, miks Eestis napib usaldusväärseid andmeid ulukipopulatsioonide kohta ning mida tähendab see jahipoliitika jaoks.
Saates räägitakse huntidest kui rahvusloomast, hundikarjade keerukast sotsiaalsest struktuurist, hübriididest koertega ning sellest, kuidas valed küttimisotsused võivad hoopis konflikte suurendada. Teadlased selgitavad, miks söödaplatsid ja andmevaesus soodustavad haigusi ning miks „rohkem küttimist“ ei pruugi olla lahendus.
Kas oleme valmis nihkuma emotsioonidest ja harjumustest teaduspõhise, ökosüsteemi tervikut arvestava otsustamise suunas? Saate teada, mis tegelikult metsades toimub – ja miks see meid kõiki puudutab.