332. osa: Lauri Nuuma: Inglismaal on üks asi nagu Eestis: esmalt vaadatakse oma tegemisi alati negatiivselt

Kas Prantsusmaa – Hispaania on jalgpalli MMi sisuline finaal? „Ei ole. See on poolfinaal,“ vastab jalgpallitreener Lauri Nuuma Õhtulehe MMi erisaates kategooriliselt.

„Oodatud võistkonnad on poolfinaalides. See on selge. Samas ei tulnud siia pääs neist kellelegi kergelt, kui Prantsusmaa välja arvata – nemad on olnud tõesti veenvad,“ lahkab Harju JK Laagri peatreener Nuuma „Kolmanda poolaja“ stuudios.

Mõlemad poolfinaalid on vaieldamatud maasikad: teisipäeva õhtul madistavad Prantsusmaa – Hispaania ja päev hiljem Argentiina – Inglismaa.

Ehkki Nuuma ei nõustu „Euroopa siseasja“ sisuliseks finaaliks ristima, nõustub ta: seni on just need kaks koondist jätnud kõige võimsama mulje. Kui terve ilm räägib Prantsusmaa ründevõimust, siis meie vaatame taktikatahvlil otsa ka mõlema suurepärasele kaitsetegevusele. Ning küsime: mis võiks tolle duelli otsustada?

Inglismaa koondise tegutsemist kirjeldades pruugib Nuuma korduvalt sõna „närviline“. Seda reetis ka peatreener Thomas Tucheli ja liidermängija Jude Bellinghami verbaalne pingpong.

„Inglastega on alati nii: kui nad kuhugi välja jõuavad, siis ühel hetkel ikka ebaõnnestuvad. Üks asi on neil seal Eestiga sarnane: kõigepealt tavatsetakse oma tegemisi vaadata alati negatiivselt. Miks ei õnnestu? Miks ei oska? Kuidas ei tule?“ tõmbab Nuuma paralleeli.

„Sealne suurturniiride ebaõnne – siis nende arvates ebaõnne – kultuur selgelt mõjutab Inglismaad. Peab ju tulema koju! Nii pannakse mängijatele ja treeneritele meeletu surve peale, mis hakkab lõpuks mängu pärssima. Mida ring edasi, seda rohkem need pinged kasvavad, sest Inglismaa ei ole ju kunagi rahul,“ mõtiskleb ta.

Mida arvab Nuuma aga FIFA ideest laiendada esmakordne 48 meeskonnaga MM-finaalturniir nelja aasta pärast juba 64 koondisele?

„Jah, see looks väiksematele veel rohkem võimalusi ja ehk ka muinasjutte. Aga ma oleks ikkagi kriitiline,“ kõlab vastus. „Anname esmalt uuele süsteemile veidi aega. Et saada MMile tõelist väärtust ja püsivust, prooviks kõigepealt veel paar korda sama riikide arvuga. Alles siis tasuks vaadata, mis võiks edasi saada. 64 on liiga palju. Supp läheks lahjemaks ja ma ei usu, et globaalne huvi suureneks.“