323. osa: Zakaria Beglarišvili: minu unistus on näha poega mängimas Eesti koondise särgis

„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria Beglarišvili Õhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“

Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased.

„Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal.

Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk.

„Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.