287. osa: Suurimad talendid üles kasvatanud Viik läheb ühes asjas teiste treeneritega vastuollu

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“.

Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu.

Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas.

Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks.

„Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarnasusi, aga ka erinevusi. Me oleme inimestena kaunis erinevad ja sealt hakkab pihta ka jalgpalliline poolt. Minu jaoks on alati treening kõige tähtsam. Kui treening pole intensiivne, siis seda ei saa ka mängus nõuda. Ma ei saa öelda, et Norberti trennid polnud intensiivsed, aga minu maitse jaoks mitte piisavalt,“ ütles ta.

Kuivõrd suure osa oma karjäärist on Viik töötanud noortega, siis rääkisime ka noortetöö võlust ja valust. Ta tunnistas, et ühes asjas pole ta traditsiooniline treener – noorteklassis ei taha ta iga hinna eest võita. Näiteks Kristal, Varjund & co mängisid Eesti meistrivõistlustel endast pidevalt aasta või mitu vanematega ning pole kunagi tulnud meistriks. Ometi on nad jõudnud kaugemale kui enamik eakaaslaseid.

„Kui sa kaotad väga palju, siis on midagi valesti ja sa mängid ilmselt vales liigas. Ja kui sa võidad väga-väga palju, siis on samamoodi midagi valesti. See on põhjus, miks me 2006. aasta pundiga mängisime kogu aeg 2005. aasta liigat – me ei jõudnud kunagi esiliigasse, vaid olime kogu aeg teises liigas,“ selgitas Viik.