284. osa: Mihkel Ainsalu: ema ütles, et kui lähen Ukrainasse, ta enam minuga ei suhtle

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi.

„Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut.

„Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“

Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“

Samas lisab jalgpallur: „Pakkumised Ukrainast on siiani laual. Aga ema ütles: kui sa sinna lähed, siis ma enam sinuga ei suhtle. Olen seni valinud pere. Kuid pakkumisi on ka mujalt. Pall on Levadia käes – nende otsustada, kas lasevad mul minna või mitte.“

Ainsalu pajatab ka ränkrasketest treeningutest välismaal ning ühe treeneri teatest talle: selliste võimetega pead jõudma Bundesligasse!

Ta teab, mida tähendab klubijalgpall välismaal ja oskab seda võrrelda kodusega. Millised on erinevused ja sarnasused?

„Mujal on mängijad palju näljasemad. Meie liiga leegionäride piirang aitab sellele ainult kaasa. Sarnasused... Väga raske midagi välja tuua. Võib-olla ainult see, et mäng on sama,“ vastas kolmes välisriigis (Ukraina, Taani, Holland) mänginud poolkaitsja. „Eesti jalgpall on arenenud, aga muu maailm liigub lihtsalt palju kiiremini eest ära. Eriti näiteks infra – see on täiesti teine maailm!“

Ta meenutab ka nelja aasta tagust Florast lahkumist, kelle ridades on võitnud oma kolm ainsat meistritiitlit.

„Ma olen Florale tänulik. Aga samamoodi tean liiga hästi, mis üleminekud katki jäid...“ meenutas Ainsalu.

„Floras olid väga head treenerid, kui ma seal olin. Aga olid ka teatud persoonid, kellega mul päris nii hästi ei klappinud – aga see on jalgpalli osa. Tänaseks on see meeskond väga palju muutunud. Inimesed, kellega mul oli väga hea läbisaamine – Henn, Indermitte, Miller – ja kellega koos sai asju tehtud, on sealt lahkunud. Kui varem elasin nende pärast Florale mingil määral kaasa, siis nüüd on see etapp läbi saanud.“