Kirjeldus
Seekordne osa saab alguse üsna morbiidselt, sest Jutupiigad Hälis ja Marilin esinevad sellises koosseisus selles podcasti osas viimast korda. Aga kurbi uudiseid on teisigi ning hüvastijätte, mis hingest tüki kaasa võtnud, õige mitu.
Aga kui Marilin ja Hälis ühte umbsesse autosse kinni panna, siis lõpuks saab ka meie ajus hapnik otsa, ning muud üle ei jää, kui tuleb hakata kildu rebima. Marilini sõnamäng räägib isiksuse koorumisest, Hälise tulevikuplaanidest ning suure tänutundega loeme ette ka kuulajate küsimused ja ilusad sõnad.
Ja kes jõuab täitsa lõppu, siis saab ka teada, mis saab Jutupiigade Podcastist edasi. Vihjeks nii palju, et kõik pillid kotti ei pakita.
---------
Marilini mikker:
Siin on paslik nüüd veidi rohkem kirja panna, kui helis sai öeldud. Kui olime episoodi ära salvestanud, ja sõitsin mööda Pirita teed kodu poole, kargas äkitselt mu pähe, millise suure ja olulise asja ma olin unustanud. Ma ei võtnud seda hetke, et tänada ja ülistada Hälist selles 100.episoodis! Aga nüüd siis kasutan seda privileegi, et saan siia need read trükkida.
Aitäh Hälis, et viis aastat tagasi sa ütlesid mulle "JAH". Aitäh, et sa oled alati kohale ilmunud. Sa oled alati kohal olnud. Sa oled alati tahtnud kohale tulla. Sa oled alati oma kohta näidanud ja sa oled olnud oma kohaga rahul. See koht on sind hoidnud ja oodanud ning see ei koht ei kao su jaoks ära.
Mu südames on sinu jaoks koht, alati.
Tahaks nüüd öelda, et suured tänud su panuse eest, aga mulle tundub, et see on selline imal lause, mida koostööpartneritele emaili lõpus kirjutatakse?!
Seega ma olen pigem vanamoeline ja ütlen hoopis "okas kurku". Ma ei tea, miks me nii ütleme ja miks mul oli vaja nii öelda, aga mu aju mõtles umbes nii, et okkad->roosid->lillepood->laulmine->kurk jne. Tundus, et see kõik sobib, eks? ;)
JP Marilin <3
