Veiko Valkiainen ja Paul Vahur: holakraatia on ilmselt parim juhtimispraktika maailmas

Tänane episood on jätk podcastide seeriale, mis on pühendatud holakraatiale, organisatsioonide kaasaegsele juhtimispraktikale. Viimasel ajal olen pidanud mitmetes seltskondades lihtsas ja selges keeles lahti rääkima, mis asi see holakraatia siis õigupoolest ikkagi on. Ja pean ausalt tunnistama, et see ei olegi olnud nii lihtne kui esialgu võib tunduda. Sellest sai ka tänane episood inspiratsiooni. Võtsin kampa Paul Vahuri, kellega meil on varasemalt juba mitmeid häid mõttevahetusi holakraatia teemadel, ja püüdsime koos selle 25 minuti jooksul välja tuua erinevaid holakraatia määratlust selgitavaid nüansse. Usun, et see on hea kuulamine kõigile, kellel huvi holakraatia ja teiste kaasaegsete juhtimispraktikate vastu.

“Kuidas kahe lausega seletada ära, mis asi on holakraatia inimestele, kes sellega varem kokku puutunud ei ole? Kui proovida holakraatiat määratleda, siis tuleks välja tuua kaks esmapilgul vastandlikku aspekti, mida holakraatia püüab omavahel edukalt ühendada. Ühelt poolt aitab holakraatia selgelt ära kirjeldada kõik erinevad rollid ja nende vastutusjooned, millega siis konkreetne organisatsioon oma eesmärke saavutab. Selgus, mis läbi rollide vastutuspiiride paikapanemise tekib, annab omakorda võimaluse inimestele ka rohkem vastutust ja otsustusõigust jagada. Holakraatiat võiks siis nimetada isejuhtiva organisatsiooni praktikaks, mille läbiv tunnus on, et selles organisatsioonis ei vajata nii palju nö professionaalseid otsustajaid-juhte, vaid et otsuste tegemine on ära jaotatud rollitäitjate vahel. Kõik see toimub koordineeritult etteantud holakraatia mängureeglite – nii nagu nad nö konstitutsiooni näol kirja pandud on – raames.” – Veiko Valkiainen ja Paul Vahur

Kuulake ikka ...