Traktaat väärikuse teemal

Käesolev podcasti episood on jälle veidi teistsugune. Seekord arutlen isekeskis valjult väärikuse teemal. Mind on väärikus kui nähtus kogu aeg paelunud ja praegu tundus paras aeg oma selleteemalisi mõtteid selgemaks rääkida. Usun ja loodan, et saate siit ise ka inspiratsiooni väärikuse teadvustamiseks ja mõtestamiseks.

“Mulle on alati olnud sümpaatsed inimesed, kes on väärikad; kuigi ma ei ole pidanud seda nähtust kunagi lahti seletama, mis see siis ikkagi on, mis nende inimeste juures mind paelub. Ja ma olen viimasel ajal hakanud üha rohkem ja rohkem sellele teemale mõtlema, see on kuidagi pinnale kerkinud. Et mida see siis ikkagi tähendab, kui sa mõne inimese kohta ütled, et ta on väärikas või et temast õhkub väärikust? Mis see siis on, mis teeb ühest inimesest sellise, kelle kohta me võiksime öelda, et ta on väärikas inimene? Kõige esimene tunnus, mis võib-olla minu jaoks väärikust iseloomustab, on teatav selline selge enesetaju, mida iseloomustab hea kontakt nii välisreaalsusega kui ka iseenda sisemise olemuse ja inimlikkusega. Selles on mingisugune selline haavatavus ja alandlikkus elu ees, mis käib inimeseks olemisega kaasas. Ja väärikuse paradoks seisnebki selles, et kui ma inimesena luban endal olla see, kes ma päriselt olen – mingil tasandil oleme inimestena alati haavatavad ja nõrgad – siis see maailma reaalsustaju ja kooskõla iseendaga muutub iseenesest tugevuseks, mida ehk võiks siis nimetada väärikuseks.” – Veiko Valkiainen

Kuulake ikka ...